Kolimine.

29. detsember. Neli päeva on möödas, kui poti põhja tipiti järelkasv. Aga ilmselt ei osutunud vana pesa piisavalt turvaliseks. Nii koliti koos lasteaiaga kitsamatesse oludesse, mida on kergem turvata.

Perekonda valvav papa convict, on aga kaitsmistuhinas ka kännualuse sägadest tühjaks löönud. Nii ei olegi neil muud teha, kui seina najal püsti seista.

Kalalugu.Papa albino ja pisike mamma 25.detsember. Hoolikalt pesapõhja kinnitatud järelkasv.
Kolme päeva pärast, peaks sabadega silmad juba pesas hõljuma.

Final count- down.
On see alguse lõpp. Või lõpu algus. Igatahes selle piiri peal seistes, tundub edasine elu suht mõttetu. Tahan kokku panna oma elu aktid. Ei, ma ei vaja lohutust. Ega otsi kaastunnet. Pigem on mul endal vaja leida õigustusi, oma sügishallile tujule. See on auvõlg sõprade ees. Kes ootavad ehk mingisugust seletust. Et vältida kaksipidi mõtlemisi. Ja arusaamatusi.
Mõtlen lõpetamisele. Tõsiselt. Ei, need mõtted pole hiljuti tekkinud. Olen neid endaga kaasas kandnud juba mõndagi aega. Justkui oleks suur, must liblikas, oma tiivad üle minu laotanud. Hoiab mind oma haardes. Ja vabaks ei lase.
Räägin sellist tõtt, mis hirmsam on mistahes valest. Räägin isiklikest asjades. Kõige raskem hetk seisab veel ees. Olen vaikuse ja sõnade vahel, kui ristile löödu. Otsin asjades vastandit. Et pugeda sinna varju peitu. Kaotanud usu endasse, olen kaotanud kõik. Kuulan oma sisemust. Seal käib visa tüli. Pidev lakkamatu võitlus. See täidab rahutusega. Teha oma isepäisusega ise endale haiget. Vaikimine ei saa maskiks olla. Ka seda kuuldakse. Ja tõlgendatakse omamoodi.
Kui mingi sündmus on meie elu tavalisest rööpast välja viinud, kas oleme siis veel endised. Ja kas saame elada vana elu. Või üksnes igatseme veel olukorra järele, milles me enam olla ei saa.
1. ..................................................................................................................................................................
2. ..................................................................................................................................................................
3. ..................................................................................................................................................................
Ei tahaks kogu oma sisemust siia laiali laotada. Aga olgem realistid. Ainuüksi need põhjused, välistavad igasuguse füüsilise tegevuse. Ja jooksmise. Oma jäärapäisusega, olen siiamaani trüginud. Aga edasi. Kuhu. Kui kauaks. Ühel hetkel lõppeb kõik. Kellel varem. Kellel hiljem. Aga kui see lõppeb enne, kui alatagi jõudis. Eks igal on oma elu traagika.
Viimane piisk karikas, on puusaliigese artroos. Nagu polkovniku lesk. Igatahes agilityga on jokk. Minu osaks jääb vaid raja kõrval kiibitsemine. Eks me kunagi jookseme, koos sõpradega.............. teises elus.
Kui me tahame otsida seda, mis on teiselpool sõnu, siis me ei saa seda sõnadega lausuda. Tunded on tõelisusele lähemal. Miski on meis endis. Lähen endasse. Ja unustan kõik. Mõtlen vabaks. Ja unistan ümber. Unustan maailma. Ja kuulan, kuidas ta mu mõtetele koputab. Elu läheb ju edasi. Kõik muugi. Ootan. Ja kardan...
Tahate veel põhjuseid. Ikka leiab. Oleneb millise nurga tagant välja piiluda. Et see on sügis. Hall. Ja karune. Ja kõik on mõtlemises kinni. Oleks vaid...
Taas kord, olen astunud läbi mõtete. Ikka on tunne, et rong on juba läinud. Ning ei tea sedagi, millal järgmine tuleb. Kas enam tulebki. Ja kuhu ta läheb. Raudtee meenutab meile seda igipüsivat ajutisust. Rööpad on raudsed ja seadjaid on ülearu. Nii et võibolla olekski parem, kui rong ilma meieta läheks...
Hea lugeja ehk suudab andestada mulle mu tujukuse.
Tahaksin lisada
POST SCRIPTUM:
Olen rääkinud tõtt. Ja ainult tõtt. Aga vist on see üleliigne.
Kõik jääb pooleli ja läheb edasi...

Tumm nagu kala

BLACK OUT

Siga lugu.
Mul on seagripp. Notsikute arv on tõusnud kuueni :)

Vidar Haarberg (Norra)
14.-15. nov.

Vidar Haarberg on Norra koolitaja, kes sport- ja päästekoertega tegelenud juba 23 aastat. Ise kasvatab belgia lambakoeri, suursnautsereid ja SLKi.
Seminar oli kahe päevane. Veidi räägiti üldist juttu ja põhirõhk läks koeraga osalejate probleemide lahendamisele.
Jalgratast ei leiutatud. Küll aga õpetati õigesti sõitma. Veel kord pidime tõdema, et enamus meist ei oska ikkagi õigesti koeraga mängida. Kuna aga mängul on oluline roll, instinkti kasvatamisel ja suhete loomisel, siis õigesti mängimine on äärmiselt tähtis. Ning koos mänguga tuleb ka kohe selgeks teha rahunemine. Ehk nn. "ON- OF nupp".
Oluliseim, mis läbi kahe päeva kõlama jäi oli:
"KUI ANNAD KÄSKLUSE VÕI PREMEERID KOERA- SEISA PAIGAL." Vastasel juhul sa premeerid liikumist või mingit muud jama. Nagu aga selgus, oli enamus just sellega hädas.
Veel räägiti rihmast korrigeerimisest. Vidar seda üldjuhul heaks ei kiida. Ja ise eriti ei kasuta. Kui seda aga siiski kasutatakse, tuleb seda õieti teha. Vidari jaoks on rihm blokeerimiseks, mitte korrigeerimiseks. Rihmast mõjutamine sobib ainult kaitses ja instinkti tõstmiseks.
Üle said korratud ja meelde tuletatud, nii mitmedki teada- tuntud tõed. Olid mõnusad kaks päeva. Snautseriklubi lubas Vidar Haarbergi ka tulevikus külla kutsuda. Siis võiks juba Flyndiga proovida. :)

AG trenn.
02.11

TÄPEst on saamas tõsine täpisteadus. Kuidas rasketel aegadel hakkama saada. Seega oli see alles meie teine trenn sisetingimustes. Hing ihkab aga ressursid ei tule järgi. Püüame vähemasti kord nädalas kohal käia. Aga see selleks.
Esimene trenn oli teadagi, rohkem selline taas kohanemise trenn. Veidi kuulekust. Ja kontaktiharjutused. Paar tõket. Tunnel. Midagi lahedat ja rõõmsat. Üldjoontes võib rahule jääda.
Teine trenn algas suurepäraselt. Harjutus oli lihtne. Täpselt kohane taasalustajatele. Koer mõnusalt kontaktne. Milline ääretult mõnus tunne on jälle joosta koos koeraga! Teine harjutus vajas juba veidi keskendumist. Peale tõket, ärasaatmine, tunnelisse. Ja Flynt ei läinud! Hm. Ei läinud tunnelisse!? Sinna kuhu ta varemasti iga kell oleks läinud. Käsu peale ja ilma käsuta. Mingi osa ebaõnnestumisest võib kindlasti panna vähese trenni arvele. Ja ülejäänud 99%, minu tegutsemise arvele. Lõpuks hakkas asi siiski edenema.
Trenni lõpuks läksime teisele platsi poolele rahunema. Veidi kuulekust ja mängu. A ja kiige. Suppppper! Äkki täiesti ootamatult küsis Sveta, et kas ta poomile ei läheks praegu. Poomile!!!??? Nalja teete või! Koer kes pole terve aasta poomile läinud. Jah, nüüd on sellest tõesti aasta möödas. Koer kes poomi kartuses, vahepeal hakkas ka kiiget ja A takistust pelgama. Flynt poomile!? Päris hea nali.
Aga see keegi teine, seal minu sees, oli seda hetke ammu juba oodanud. Ja ikka ja jälle valmis proovima. Pea töötas, kui kõrgtehnoloogiline protsessor; ole rahulik, ära sunni, tee enne poomi pettemanööver, ära anna käsklust "poom"...
Maiused käes. Mõnus kontaktne sörk. Tõke, tõke, tõke... Ja käskluse "poom" asemel "kiik"... Jäin koeraga ühele liinile, ehk pisutki taha. Ja lasin tal valida... Läks... LÄKSKI POOMILE!!! Hing jäi kinni... Süda peksis... Kas kiita või vait olla... Ette joosta või kõrval püsida...Kas hüppab alla või ei... Preemia kontaktpinnal. IME OLI SÜNDINUD!!! Mul oli raske ise endaga hakkama saada. Teadsin vaid, et pean kiirelt poomist kaugemale saama. Ja jätma koerale õnnestumise mulje. Aga Flynt arvas teisiti. Tema meelest alles fun algas. Ja otse poomilt läks, ei lendas kiigele. Hea et ma selle kolksatuse peale infarkti ei saanud. Sedavõrd suure hooga lennati sealt üle. See pole ka õige väljend. Lennati üle ja maanduti kontaktpinnal. Hullumeelne!
Põgenesime platsilt ja hakkasime kodinaid kokku pakkima. Samal ajal tegid teised veel harjutusi. Sealhulgas kolksuga kiiget. Ja mis te arvate. Vana "hea" Flynt oli jälle tagasi. Kes iga paugu peale paaniliselt ringi vahtima hakkab. Ja minu sootuks unustab. Oligi liiga ilus algus olnud...

KK, Valga, 24.10.

Kohtunik Marika Mikk

79p. Hantel jälle 0. Juba kolmas võistlus järjest. Märk sellest, et asi ei ole juhuslik. Midagi on tõsiselt korrast ära. Läheb innukalt. Võtab hantli. Ja siis on kaos. Kas läheb sellega rõõmuringe tegema või siis viib kohtunikule. Kohtunik teadagi pole asjast huvitatud. Ja nii need nullid tulevadki. Tuleb hakata asju teisiti harjutama. Rõhuda toomisele. MULLE toomisele.

Eks olen ikka ise süüdi. Üritasin hantlist teha mängu. Et keset võistlust, miski motiveeriks koera. Ja lööks silmad särama. Nüüd on see siis käes. Vana skeem on lõhutud. Ja uus pole kinnistunud. Segadus.

Aga ka rõõmu oli selles võistluses. Flynt lamas lõpuni! Sellise ilmaga. Sellistes tingimustes. Kangelaslik. Loodetavasti hakkab ka püsivus kinnistuma.

Kaitsetrenn.

Jajah. Lugesite õigesti. Nüüdseks oleme sealmaal, et viis korda on juba trennis käidud. Põhieesmärk muidugi Flyndi enesekindluse ja julguse tõstmine. Ja seda nii vihmas, lumes kui pimeduses. Samas tahaksin ka üksikasjalikumalt ise endale selgeks teha kaitsekoolituse olemuse. Ja seda just praktikas. Tahtsin aga kartsin. Arvasin, et saan kiirelt teiste naerualuseks. Aga oma huvi oli suurem, kui kartus ebaõnnestuda. Mitte et me nüüd juba kõvad tegijad oleme. Aga teades Flynti, arvasin, et ta ei hakka üldse tööle.
Nagu öeldud, oleme trennis käinud vaid viis korda. Liiga vähe, et midagi kindlat ja põhjapanevat väita. Aga pisuke areng on toimunud.
Esimese trenni alguses ei saanud koer kohe kuidagi aru, et miks teda sellele platsile toodud on. Autod, majad, inimesed. Võõrad lõhnad ja hääled. Kaos. Alustasime vaikselt ja väikselt. Kerge nahknutsuga. Flynt ei saanud aru, mis asja see inimene seal küll vehkleb. Istus maha ja jälgis hoolega, et hääled kallale ei tuleks. Ühtäkki jõudis talle aga kohale, ah see on ju see sama nahk, millega me koduski mängime. Ja võõras inimene nahaga, sai äkki sõbraks. Ja tirimist jagus kauemaks...
Teises tunnis võttis ta nõuks juba uriseda, tirimise ajal. Proovisime ka patja, millesse ta oma hambad innukalt sisse lõi. Viimased kolm tundi, on aga hakanud haukudes valvama. Viimases tunnis saime suhu ka tõelise varruka. Ja Flynt lõi hambad sisse. Kui varrukas lõpuks talle anti, kangestus ta hetkeks ja ei saanud aru, et miks see padi nüüd äkki nii raskeks on muutunud. Ja lasi selle maha. Muidugi, siinkohal oli minu viga. Ei suutnud teda koheselt liikuma suunata. Aga eks me mõlemad õpime. Tunni lõpuks õnnestus asi sedavõrd, et Flynt sai varruka ja tassis selle võidukalt autosse. Aga ometi otsustasime, et järgmise tunni teeme ikka veel padjaga. Koer küll võtab varrukat aga on liiga ebakindel. Segavad faktorid viivad ta kiiresti vältimisse.
Ka treener on meiega üsna rahul. Koer on küll veidi ebakindel aga instinktid on olemas. Ja igas trennis on toimunud oma pisike edasiminek.
Jätkame innukalt!

Tulenõidus.

Mida lühemaks ja pimedamaks päevad muutuvad, seda rohkem jääb aega mõtlemiseks. Pimedatel sügisõhtutel on see omadus, et nad annavad aega järelemõtlemiseks.
Ja kui sa ühel sellisel õhtul süütad küünla, siis saavad mõtted teoks. Sest tulega saab nõiduda. Kui sa annad küünlaleegile piisavalt aega, et oma näol võbeleda. Ja kui sul jätkub kannatust, tema tegemisi jälgida, siis midagi paremat vabanemiseks polegi.
Ühel aimamatul hetkel, kannab leek su õhkõrna pilvena unistuste maale. Kõik sinu mõtted ja tunded saavad teoks. Sest tulega saab nõiduda. Tuli ühendab. Tuli rahustab. Tuli puhastab. Tuli annab valgust, kui näed. Tuli annab sooja, kui tunned. Kas see ei ole siis nõidus!?

KK eksam.
25.09. TSKK

Kohtunik Alfitina Petrova, 70punkti.
Eks see rohkem selline trenni hõnguline KK oli. Tahtsin näha, kas peale pikka ravikuuri tekkinud konflikt on kadunud või ei. Nägin. Konflikt kestab. Kontakti pole. Ja juba teist võistlust järjest, käskluse "siia" peale ei liigutata kõrvagi. Ka mitte teise käsu peale ei tulda. Alles siis, kui ma sisuliselt tola mängin ja kätel käin, tullakse. Eks sellega tuleb nüüd jälle kõvasti vaeva näha.
Eks segajaidki oli mitmeid. Aga see ei anna õigustust. Kui see sama elukas, teeb Nõmme turu parklas ideaalse trenni. Täidab kõhklemata iga mööduja soovitud triki. Saab mitme aplausi osaliseks. Siis...
Siis on selge, et asi on minus. Ehk et ma ei sobi võistlema. Jajah, olen ise liiga ärevil. Kui mitte öelda paanikas. Aga ebakindla koeraga pead sa ise olema tugev. Et mitte näidata oma nõrkust. Et jagada rahu ka koerale. Näidata, et see on lihtsalt üks tore trenn.
Selle tõestuseks oli ka viimane KK. Muidugi olin kehva soorituse pärast õnnetu. Sisimas lootsin ikka paremat. Sest trennides lihvitud oskused, on märksa suuremate punktide väärilised.
Seega tegin hinges raske otsuse, ma kasvõi karistan aga kõrval ja kontaktis sa käid. Ükspuha mis hinnaga. Riskides. Lõpmatuseni ei saa läbinisti leebe olla. Ja koera tujudele järgi anda. Millalgi tuleb hakata ka nõudma. Nii me siis läksime, veidi kaugemale. Võtsin koera kõrvale. Ja hakkasime liikuma... Ilma karistamata. Ilma maiuseta. Lihtsalt kõndisime. Ja kõndisime... Sellest tuli 100p kõrvalkäimine. Ideaalne pilgukontakt. Koer liibunult kõrval. Kohtunik, kes juhtus seda samuti nägema, oli rõõmsalt üllatunud ja hüüdis: "Vaadake, no vaadake seda koera..., nüüd on selge, kelles asi on!"
Selge jah. Kuidas ma saan juhtida nõrgemat, kui ma ise nõrk olen. Justkui pime juhiks pimedat. Nii kaugele ei jõua. Ilmselt on vaja MULLE kogemusi. Mitte koerale.
Kui keegi võtaks mu koera. Ja prooviks ise temaga üks võistlus teha. Huvitav, milline oleks tulemus. Kas vabatahtlikke on !

SK alg, IPSON

20.09

122,5p ( kahe nulliga), kohtunik Taimi Leib.

Kaks nulli on ikka liig mis liig. Ühe nulli puhul oli tegemist otseste segavate faktoritega. Aga see ei anna õigustust minu koera mitte tegemisele. Äärmiselt mugav on leida põhjusi teistes. Koer kardab teist koera. Või inimest. Võõrast platsi. Tegelikult on põhjus ikkagi üks. Koer ei ole veel valmis. Ei ole jah.

Flynt võttis püsilamamises kaasa kogu rea. Kutsus mängule. Õnneks selliste asjade puhul, annab kohtunik teistele uue võimaluse. Ja algatajale nulli. Kuidagi moodi tuleb trennide püsivus üle kanda võistlustele.

Aga üldises plaanis olen üsna rahul. Koer oli rõõmsam, kui eelmise päeva KK võistlusel. Ja sooritused olid kenamad. Mis aga omakorda tõi kaasa suured rõõmuringid. Tööd on veel küllaga teha. Ja lootus annab lohutust.

Kui mina ka, platsil olles maiust kaasas tassiks. Ja platsil koera premeeriks, küllap siis sooritusedki kenamad välja kukuks. Ja koer kontaktsem oleks. Et algklass. Näidake mulle kohta, kus on kirjas, et platsil olles võib koera premeerida. Jah. Eks igaüks teeb oma südametunnistuse või rikutuse tasemel.

KK, IPSON
19.09

Eks see mõte teha, mul vaikselt peas haudus. Aga kui Flyndil ilmnes igemepõletik, siis loobusin. Aga mitte kauaks. Keegi togis mind seespoolt ja kamandas. Mine, mine ikka, kogemusi on vaja. Selle sisemise togijaga on keeruline vaielda. Alati arvab ta vastupidiselt sinu mõtetele. Norib tüli. Nii ma alla andsingi. Ja läksin.
72p, kohtunik Marika Mikk.
Ebakindlus. See on meie suurim vaenlane. Lisaks võõras plats. Ja vähene trenn viimaste nädalate jooksul. Ja lõpuks minu närvid. Kuidas ma saan vastutada nõrgema eest, kui ma ise ennastki ei suuda kontrollida. Ma ei taha olla nii ebakindlate, nii kõhklevate käte vahel vangis. Kust see koergi siis kindluse peaks saama.
Ega see sooritus ilus ei olnud. Kaugel võimetest. Aga kohustusliku KK1 punktid vedasime täis. Ja saime, mille järgi olime läinud. Kogemused. Ja tilgake kindlust järgmiseks korraks. Mõtlemisainet. Tahet edasi katsetada.
Ja paberiteta koerte hulgas, tihedas rebimises iseendaga 1. koht.

Sügis.
Suvi möödus kui jahe tilk,
mu kuumale seljale
kukkus sügis.
Suvi möödus kui silmapilk.
Tuul keerutab lehti ja prügi.
Oktoober,
mu külmasilmne tädi,
koob jälle kirendavat sukka.
Lillelõhnad ja linnulaul,
üheskoos lähevad hukka.

Hooaja lõpu mõtted ja tervisemured.

Sügis on selline kummaline aeg. Mõtted kipuvad uitama. Vaatad hääbuvat loodust. Ja tahaks isegi kiiktooli nõjatuda. Võtta kohvitass. Ja jääda talve ootama.
Võistlushooaeg on läbi. Või paljukest seda oligi. Sai vaevalt nuusutatud. Tunnelite võistlused. Vargsi pähe hiilinud KK. Ja mitteametlik SK. Suvele tagasi mõeldes, on mu lootused ja ootused peapeale pööratud. Kõik on segi ja paigast ära. Tuleb aeg maha võtta. Ja eesmärgid paika panna. Uued.
Oma lemmikalal, AGs, oleme totaalselt põrunud. Eesmärk, koer suvega poomile saada, on jalge alla trambitud. Tööd on tehtud. Tulemusi pole. Sügisega koos, hääbuvad ka lootused. Mitte et meil üldse edusamme poleks. Tegelikult olen ju rahul. Hullumeelsest on saanud kontaktne, innukas ja lustlik koer. Ja kogemused tulevad ajapikku. Aga kindlalt. Selle tõestuseks on kasvõi tunnelite viimane etapp. Nii juhitav pole ta veel kunagi olnud. Aga kui hinges on AG, siis sellest üksi ei piisa. Kuidas edasi...
Kuni kevadeni, ei olnud mu peas mingeid mõtteid SK või KK võistlustest. Koer oli nii ebastabiilne, et ei julenud unistadagi. Ühel hetkel leidsin aga ennast lugemas KK reegleid. Kõrval käimine rihmaga! See tundus mõeldav. Ja hakkasimegi pusima. Õigust räägitakse, kui öelgakse, et eesmärk peab paigas olema. See sunnib sind ühes ja kindlas suunas tegutsema.
Ja oh imet! Suve lõpuks oli KK1 tehtud! Mis. Kuidas nii. Ala, millest ma algselt unistadagi ei osanud, tõi ootamatu pisikese kordamineku. See andis julgust edasi proovida. Ja katsetada ka SKd. Arvestades tingimusi, mis võistlushetkel valitsesid, olen ka selle tulemusega täiesti rahul.
Hullumeelne on teinud suvega kõva arengu. Ja nii mitmeski situstsioonis, näidanud ootamatut enesekindlust. Ehk on soodsalt mõjunud ka hullumeelne suvi ratastel.
Nüüd, sügise hakul, kuhu edasi. Kolme jumalat teenida on raske. Midagi peaks seadma esikohale. Aga mille. Siin on mõtlemisainet pikkadeks sügisõhtuteks. Ise endaga olemise ajaks.
Hetkel oleme aga trennid miinimumi viinud. Flyndil on juba kaks nädalat ebaselgete põhjustega igemepõletik. Algas paistetuse ja veritsevate igemetega. Ravi on peal. Ja igapäevaseid süste talutakse suurepäraselt. Kuigi, arsti sõnade järgi, pidavat need hirmus valusad olema. Loodetavasti saame me probleemist kiirelt üle. Seniks võtame aja maha. Ja toimetame tasa ja targu. Uurides päev haaval, mis elul meile pakkuda on.
TÄNUD! Ingale ja Tatari vettidele!

JUKI MÄLESTUSEKS!

Lugesin ja lugesin, uut AG foorumit. Panin kinni. Ja mõtlesin, mis see nüüd oli. Läksin ja lugesin uuesti. Ei, see ei saa olla! See ei ole õiglane!Tasapisi jõudis minusse teadmine, et see on tõsi. Oh, kui ebaõiglane on elu! Pisarad voolavad üle mu põskede.
On vähe koeri, kes minu silmis seisavad kõrgemal astmel. Jukk oli üks nendest. Pimestav sära ja energia. Milline kontakt ja kiirus. Kalle ja Juki olid paar, kellele ma alati vaikselt pöialt hoitsin. Ja imetlesin.
Südamlik kaastunne sulle, Kalle, sel raskel ajal! Ja jaksu, ikka edasi minna!

Mitteammetlik SK
Vahiküla, 31.08

144,5p, Kohtunik Killu Ahi.
Eks me kõik oskame leida kauneid vabandusi selle kohta, miks koer ei tee. On see siis mõni teine, "kole" koer, inimesed või maa peale laskuv õhtuhämarus. Aga põhjus on üks- koer pole veel valmis.
Ja tean, et Flynt pole veel valmis. Ta on liiga ebastabiilne. Iga väiksemgi asi võib ta rivist välja lüüa. Iga rohukõrregi taga võib "suur kole" varitseda.
O püsilamamise eest. Eks seda ole omajagu harjutatud. Ja 5min. ei ole mingi probleem lamada. Ka koertega koos oleme seda teinud. Kasvõi eile. 4minutit, köömes. Flynt isegi ei nihelenud. Aga probleem on selles, et me ei ole just väga palju lamanud segajatega. Aga algklassi lamamises on segajaid alati. Järelikult tuleb rohkem rõhku panna suurte segajatega lamamisele.
7,0 liikumine ilma rihmata. Kuskilt pimedusest tuli peale "suur kole". Minule nähtamatu. Tema jaoks hirmu ja õudu tekitav. Kartsin, et ta jookseb ära. Aga ei. Kuigi tema taltsutamisega oli üksjagu tegemist. Selle nahka läks ka koku käimine. Proovi sa teha pöördeid koeraga, kes ei ole sinuga kontaktis.
Lõpuks suutis ta ennast kuigivõrd koguda. Tuli meelde, et mina olen ka olemas. Ja ülejäänud sooritustega võib täiesti rahule jääda.
Suurepärane kogemus, mulle endale. Ja Flyndile. Võõras plats. Pealtvaatajad, kohe seal samas sumisemas. Maale laskuv õhtuhämarus. Jahedus. Kaks tundi puuris, platsi ääres, oma järge ootamas. Segajaid rohkem, kui küllaga.
Isegi kiita saime. Väga head vasakpöörded. Ja tegelikult väga hea koer. Ja lõpuks, minule endale, väga head kogemused. Usalda ennast ja koera. Vaikselt hakkab tulema.
Kummardus korraldajatele!

AG O
29.08

Mis siin ikka pikalt rääkida. See koer ei lähe poomile. Ja ei hakkagi minema. Pool aastat pole läinud. Miks ta peakski enam minema hakkama.
Seega kaks tõket oli tema jaoks võimete piir. Ja õppetund, et hirmutava poomi peale ei peagi minema. Ja võib ära joosta. Oma vigadest ma ei hakka rääkimagi.
Täna hommikuse trenni seis on selline, et AG platsil ei tule ta enam minu juurdegi. Ja jookseb eest ära. Kartuses, et jälle lohistatakse poomile.
Asja ei ole muutnud, ei maius, klikker, sund, ega ka paari kuune puhkus poomist.
Kõik hakkab jälle otsast peale.... Kui ma endas veel jõudu leian.

Kaos.

Hinges.
Järgnev kirjatükk, ei ole mõeldud kellegi süüdistamiseks. Ega enese õigustamiseks. Ega taotle ka mingit ühest ja kindlat tõde. Pigem on see minu nägemus asjadest, minule endale. Enese taasleidmiseks. Enesega vaidlemiseks. Ise enese mätta otsast. Tõeotsinguteks oma hingega.
Õigupoolest sundis mind tegudele, üks nähtud ja hinge kriipima jäänud KK eksam. See tekitas segaseid tundeid. Kaost hinges. Ideaalid olid jalge alla trambitud. Jumalad kukutatud. Kuhu edasi. Ja kas kõigel ongi enam mõtet. Milleks siis üldse koolitada koera. Ja iseennast. Mõistus keeldub uskumast, mida silmad näevad. Valus. Ja kurb. Tekkib käega löömise tunne.
Kas meie väikses eestis, on tõesti kohtunike tase sedavõrd erinev. Justkui oleks neid kohtunikke sadu ja sadu. Et üks ei tea, mida teine teeb. Ja teine ei tea, kuidas kolmas hindab. Aga reeglid!!! Milleks meile siis neid üldse vaja on!? Kellele.
"Eksami või võistluse ajal on keelatud kasutada ranget või poovas asendis kaelarihma." Aga kui koer lohistatakse platsile täispoovas rihmas nagu märga kaltsu. Kui kogu võistluse ajal sikutatakse ja tiritakse koera poovas rihmas. Minu silmis, ei ole see koer siis lihtsalt eksami soorituseks valmis. Ja kohtunik, kes sellist asja lubab, ei vääri kohtuniku tiitlit, minu silmis. Kohtunik, kes ei pea kinni reeglitest!!!???
Või peaks just minema sellise kohtuniku juurde. Saaks 100p kergelt täis. Pärast hea rusikatega rindu taguda ja hõisata- "Vaadake, kui hea koer mul on. Ja kui hea koolitaja ma olen."
Aga kui koer tuleb püsilamamisest ära. Ja apportit ei too. Kui üldse on esinemine konarlik. Ja saab eksami tehtud!!! Räigematest asjadest ma ei hakka rääkimagi.
Mõelgem oma tegudele. Me ise trambime need ideaalid jalge alla. Hävitame kõik kauni. Kas peale meid on veel järgijaid, kes need ideaalid tuhast tõsta suudavad. Vaid mõned tõelised fanatid. Entusjastid. Heas mõttes. Kummardus teile! Teie najal püsibki kõik veel püsti.
Lööks käega. Annaks alla. Aga ei.
Olen loonud oma silme ette ideaali. See on nagu jumal, kelle poole kummardada. Ja kelle jalge ette jahisaak tuua. Kena nägemus. Mille poole püüelda. Mis toob rahu taas hinge. Mis siis, et sa pead sõitma sadade kilomeetrite taha, ennast tõestama. Läbi kukkuma. Ja taas minema. Aga see tasub ennast ära. Kui sa saad korralikult kohtunikult, korralikud punktid, siis on su hing rahul ja rõõmus. Et kellele ma neid punkte ja sooritust näitama lähen. Ei kellegile. Vaid ise endale. See aitab hinde panna su enda tööle. Kätte juhatada õiged suunad. Ja kitsaskohad. Ja edasi minna. Ikka selle kauni nägemuse poole, mis sa ise endale oled loonud.

Tunnelid lll
16.08

No näedsa. Mina hõljun siin alles pilvedes. Ja juba tuleb karm käsk- kobi blogisse. Noh, siin ma siis nüüd olen. Midagi peaks kirja panema. Lugeja ootab seletust. Vaatan kaugusesse ja kruvin pingeid üles. Keegi ei tea mu mõtteid. Ei oska välja lugeda. Ei aima.
Aga mis siin ikka keerutada. Kõik teavad niigi, kuidas läks. Kaks disklafi. Mõlemilt rajalt nullid. Nagu alati. Aga...
Aga ma olen äärmiselt rahul. Need olid kaks parimat jooksu, mida me siiani teinud olime. Ka kaotus võib ilus ja imeline olla. Ei hakka lugejat tüütama. Ja mõlemit jooksu eraldi lahti seletama. Igal ühel on endagagi piisavalt tegemist.
Oli imeline päev! Nii kontaktne! Nii juhitav! Ja kiire koer! See, et ta valesse auku läks, oli minu viga. Lihtsalt ei jõudnud talle järgi. Kui ma olen tema kõrval või veidi eespool, on kõik korras. Ja koer hästi juhitav.Pruugib mul vaid küüne võrragi taha jääda, tormab ta esimesse ette jäävasse auku või tõkkele. Niipalju suur on see kiirus. Ja lust joosta. Tõeline nauding on sellise koeraga ühes tiimis olla.
Käin siin ikka ja jälle, mõtetes rajad uuesti läbi. On kohti, kus oleks võinud teisiti juhtida. Teisiti liikuda. Aga ka sellisel juhul oleks jäänud küsimus, kas ma ikka jõuan...
Kohtumiseni järgmisel osavõistlusel!

KK1, Valga

14.08

Tehtud! 88p, kohtunik Marika Mikk.

Hullumeelne päev. Hommikune AG trenn. Pikk Valga sõit. KK eksam. Koju tagasi jõudsin alles südaööl, 1.30.

Pikk sõit annab aega ise endaga tegelemiseks. Meenutasin algust. Siis kui kõik alles algas. Sellega võrreldes, tundus kõik suurepärane. Ka viimastele trennidele mõeldes, oli hing rahul. Tööd on tehtud. Areng on küll aeglasem, kui hing ihkaks. Aga kõik tuleb. Tasapisi. Omas tempos. Selle koera jaoks ainuvõimalikku teed pidi.

Tartu ligi jõudes, hakkas taevasse süngeid pilvi kogunema. Järsult kõik muutus. Vihma kallas kui oavarrest. Päike oli kadunud. Ka minu hingest. Mida ma teen koeraga, kes kardab vihma. Paanika. Tartu kohal küll näitas päikest. Aga see oli ajutine. Valgasse jõudsin paduvihmas.

Õnneks olid aga korraldajad ilmataadiga lepingu teinud. Ilmselt ka korralikult kinni maksnud. Hetk enne algust, keerati taevased kraanid kinni. Seda kuni võistluste lõpuni. Suurepärane! Aga autoteed polnud nad platsi äärest ikka ära koristanud. :(

Ja läkski lahti. Flynt esimeses paaris, esimesena tööle.

Algasend...koer mõnusalt kontaktis. See andis lootust. Minek... Silmside. Ja pööre... No mida kuradit ma tegin! Mingi ilmatu kaarega pöörde. Ilmselt alateadlikult püüdsin aidata koera. Et oleks lihtsam pöörata. Et ei kaoks kõrvalt ära. Kuigi, ta ju oskab teravaid pöördeid. Ise endaga pragamas. Peas vasardamas mõte, vaata otsa, vaata otsa... Edasi, edasi, edasi.... Hilisemates kommentaarides mainiti, et kohati oli MMi käimine. Jes! Vähemasti ta näitas, et oskab. Küllap see rahugi hinge jõuab.

Istuma minek. Läks kenasti istuma. Ja avastas autod... Aga ometi püsis. Lamamiselt siia kutsumine. Sama asi. Läks lamama. Ja jäi autosi vahtima. Idee järgi peaks ootama, kuni koer otsa vaatab ja siis andma käskluse. Aga tema vahib autosi. Kaua ma ootan. Nii saame nulli. Riskin. Ja annan käskluse. Ja ta tuleb. Tuleb kohe kõrvale. Aga ette!? No olgu. Peaasi et tuli.

Kohale minek oli hea. Kartsin seda. Viimastes trennides oli ta äkki pähe võtnud, et peab koti otsa lamama minema. Kõik sujus kenasti. Seda korda tuli aga korrektselt ette. Ja seejärel viltu kõrvale.

Hantel. Oh, sellega on meil kõva tegemist olnud. Ei võtnud ta ju kunagi üldse mingit puidust asja suhu. Ja ega tal praegugi veel õiget haaret pole. Seda korda pillaski hantli maha. Vaikisin ja vahetasime pilke. Aru sai. Võttis hantli ja tuli kiiresti minu juurde. Eelneva kompensatsiooniks hakkas aga hantlit närima. Sain aru, et koeral hakkab katus sõitma.

Tõke oli hea. Ja siis tuli see mida ma kõige rohkem pelgasin. Püsilamamine. Rahulikus olukorras lamab ta ka joksukas emase läheduses. See on järgi proovitud. Hirmutavas situatsioonis, kipub aga minu juurde varjule tulema. Ja lamas lõpuni! Jes! Jes! Jes! Oleksin tahtnud ta sülle haarata. Mürada. Hullata. Nii hea meel oli. Punkti summat ma siis veel ei teadnud. Aga see polnudki oluline. Teadsin, et saime hakkama. Ja eelkõige Flynt, minu ja ise endaga. Ja näitas, et oskab. Muidugi, keegi minus sügaval, virises jälle- see ei olnud see, mida ta oskab. Ta oskab ju paremini. Aga see hääl oli nii jõuetu. Peaaegu sosin. Ma lausa pakatasin rõõmust ja rahulolust. Tulemuse tegi minu silmis väärtuslikumaks veel see, et olime paaris "sakslasega". Neid ta paaniliselt kardab. Kunagi oli üks selline teda rünnanud. Üks märk on jälle maas. Nüüd on vaja vaid oskusi lihvida. Ja edasi minna. Ikka nii nagu varem. Tasapisi. Omas igikulgevas tempos.

Siil udus.
Küllap see siilgi seal kuskil oli.

Paunakas.

Tagasitee Peipsi äärest oli nukker. Kuidagi ei oleks tahtnud veel lahkuda. Aga pidi. Keegi oli meid reganud tunnelite osavõistlusele. Nii et tagumine aeg saabuda, oli laupäeva õhtu. Aga paari tunnine sõit, annab aega arutlusteks. Ja nii sündiski otsus, minna esmaspäeval Paunjärvele, puhkusest puhkama. Mõeldud- tehtud. Veel üks nädalake lisaks, oli igapäeva kaoses, taevalik kingitus.

Vaatamata pisukesele ülerahvastatusele, oli taas kord olemist vääriv nädal. Päike, vesi ja kalapüük. Naabriteks saime endile kõrkjates pesitseva pardipere, kes olid nii jultunud, et käisid kordamööda koeri sõimamas ja nende tühje kausse nokitsemas.

Puhkus oli jumalik.
Ja õhtusöök kippus keele alla viima.Kas te teate, mis tunne on, kui maimuparv üritab teie jalgadelt karvu eemaldada. :) Või olete te näinud, kuidas havipoiss jahti peab. Või tundnud erutust, kui poole meetrine haug, lanti taga ajades jalgadesse kihutab. See on rikkus, mis jääb mulle elu lõpuni alles. Ja mitte keegi ei saa seda minult ära võtta.

Aga kõik möödub. Jääb vaid imeline mälestus. Ja lootus. Et järgmine aasta jälle...

(soovijad leiavad lisa pilte ikka vanast kohast)

Tunnelid ll .

26.07

Jälle viimased! Terve kuu pikkune treeningpaus, andis ennast kõvasti tunda. Ära jooks mõlemil rajal. Mõni küsis, et midagi te ju ometi tegite, kuulekust kodus. Ei teinud. Kohe mitte midagi ei teinud. See oli tõeline puhkus. Nii koertele, kui minule. Lihtsalt puhkus. Ja mõtete koondamine.

Aga see selleks. Ära jooks mõlemil rajal...

Hea, et mul ei olnud aega kohe omi mõtteid kirja panna. Need olnuks mustemad, kui must. Nüüd, tagantjärgi kaalutledes, olen ikkagi rahul. Keda ma petta üritan. Pole meil ju kontakti veel ollagi. Erutavas situatsioonis, keeb ta lihtsalt üle. Ja mina olen teisejärguline. Kuigi, kord- korralt, tundub asi paremuse poole minevat. Ei jookse ta enam nii kaugele ja nii kauaks. Rahunemine saabub kiiremini. Ja hirmud ei ole enam nii hirmsad.

Enne võistlust ei suutnud me jõuda mingile kokkuleppele. Ei pall, ei maius ega sikutamine, suutnud temas huvi äratada. Koer oli lukus. Üritasin ette mõelda, et kuidas ta käituda võib. Ja kuidas mina peaks... Aga rajal oli hoopis teine koer. Rõõmust ja energiast pakatav, vasikas kevadisel murul. Kui selle kiiruse ja energia kuidagi raamidesse saaks mahutada.

Näpuga näitajad võivad endiselt vehkida. Mina olen rahul. Mul on kuulekas ja lahe kodukoer. Kes mu ellu on toonud nii palju uut. Ja andnud hea õppetunni. Tulevikuks. Kui me ka kunagi saavutame midagi, on see tore. Kui ei, pole ka sellest midagi. Igas meie päevas on killuke päikest. Ja väikene õppetund.

Loomaaed pagasis.

Selle suve pikemad puhkused on mööda saanud. Kahjuks. Nii seletamata mõnus on olla, lihtsalt ära. Unustada argimured. Ja olla. 16.-25. juuli, sai teoks meie iga aastane Peipsi puhkus. Traditsioon, mis on kestnud 40 aastat!!!
Selle aasta puhkuse eesmärgiks, oli õpetada Flynt ujuma. Või vähemasti vett mitte kartma. See sai ka lõpuks kenasti täidetud. Ja ehk ületatudki. Flynt sai selgeks vees istumise ja sitsimise. Ning käsklused "siia" ja "kõrval". Vees! Mis iseendast juba näitab, et see vesi pole sugugi nii hull, kui alguses tundus. Sellele lisaks sai ta üsna kiirelt aru, et lainetest tuleb lihtsalt üle hüpata, kui ei taha, et need pea peal kokku löövad. Tiba proovisime ka selili ujumist. Aga see võttis hirmuvärinad kehasse. Kui jalad jälle põhja said oli julge pallikoer jälle omas sõiduvees. Hirmust saadi ruttu üle. Ja vesi oli kokkuvõtteks üks äärmiselt mõnus keskkond.
Ka Moona ja Hector said piisavalt ujuda ja lustida. Hector muidugi on omast arust vesikoer. Ja on solvunud, et mina tema vaateid heaks ei kiida.

Selle aasta põhiosa piltidest on valguse ja varjude mängust. Ehk siis pilvisest taevast ja merest. Mis muidugi ei tähenda, et meil seal pidevalt sadas. Enamus oli siiski päikeselisi ilmasid. Soojarekordiks 28,5. Ja alla 20-ne kraad ei läinudki. Iseasi, kas 28 soojakraadi on ikka suurepärane. Tuli jälgida nii koeri, kui inimesi, et keegi kuuma käes kannatada ei saaks.

Kokkuvõtteks. Taas kord üks imeline puhkus Peipsi ääres. Järgmise aastani, Peipsi! (rohkem pilte ikka murdjalooma albumis).

TÄPE.

Õnnelikult oleme üle elanud MASU. Aga nüüd on meid tabanud TÄPE. Elamisest on villand. Ja tsivilisatsioon käib närvidele. (radikas tilgub endiselt)
Peale kahepäevast kodus olemist, on asjad taas pakitud. Või õigemini, pole neid veel lahti pakitudki. Otsustasin veel nädalaks põgeneda ise endasse.
Kui ükskord kannatab tagasi tulla, siis ka pikemalt meie vahepealsetest ära olemistest. Seniks kõigile kaunist ja tegusat suve lõppu!

Õhtused külalised.

Tagasi lõunas e.

Valga Koertekooli suvepäevad.

Kui te nüüd arvate, et auto on korras, siis te eksite. Tellitud radikas ei sobinud. Aga vana oli maha kruvitud. Järelikult tuli uus tellida. Aga see alles saabub, nädala pärast... kuskilt... Et auto päris seisma ei jääks, topiti vana uuesti peale ja aidaa. Nii ma siis sõidan..., kallan ja sõidan... Ette mõtlemas, et kus on järgmine bensukas, et lisa jahutusvedelikku hankida.

Olen säästurežiimil. Trennis ei käi. Üritan igat senti hoida, et mitte auto remondi eest maja panti panna. Peale MASU`t tuleb TÄPE, e. TÄitsa PEe......s. Kahju on senisest elust loobuda....

Aga keset seda kaost, potsatas mu meilikasti kutse, osaleda Valga Koertekooli suvepäevadel, Harglas. !!!!!!!!!!!!!!! Naeratav päiksekiir hallis päevas. Sellest ma lihtsalt ei saanud loobuda. Asusin usinalt lahtiseid otsi kokku sõlmima. Kombineerima ja kokku leppima. Reede lõunaks olid asjad pakitud ja sõit võis alata...

Nüüd peaks järgnema pikk jutt sellest, mis me seal tegime. Aga emotsioonid on laes. Nii et sõnadki on kuskil mälestustes veel kinni. Lihtsalt olen. Ja vaatan naeratades kaugusesse. Meenutan.

Suurepärased kaks päeva. Täis usinat askeldamist.

Tänud korraldajatele ja kõigile kohal olnuile!!! Pikem jutt ehk kunagi, kui kiires elutempos aega leiab. Pildid endiselt murdjalooma albumis- "Tagasi lõunas".

Gaidale kiiret paranemist!

Rohkem positiivsust ellu...

Jahutusvedelik tilgub. Kogu raha läheb liisingu peale. Remondiks ei jagu. Laenu tagasi maksta ei jõua. Trenni ei saa... jne... jne...
Positiivne, mis!?

šokiteraapia lõuna- eestis ehk...

Kokkuvõte

Äärmiselt meeldiv lõõgastus argiellu. Loodus, mis on tulvil nõhna ja loomi. Loodus, mille keskel tundud endale nii tühisena. Aeg tundub olevat peatunud. On vaid hetk. See, milles oled. Tühjad ja arutud probleemid, mis tunduvad tühistena. Ja kaotavad mõtte. Justkui oleks miskist puhastustulest läbi sammunud. Elu tundub taas võrratu.

Alles nüüd saan ma aru, rohkem positiivsust on meie ellu vaja. See toetab. Ja aitab edasi minna. Kõik on tasakaalus. Igas halvas on midagi head. Meie õigus ja kohus on see üles leida. Ja endaga kaasa võtta. Ja teistele jagada. Et elu sinu sees ja sinu ümber saaks teise värvi. Kirka.

Väsinud dobermann ei ole hea dobermann. Igav on. Aga las ta puhkab. Ta on selle auga välja teeninud. Kolm päeva šokiteraapiat lõuna- eestis on läbi. Trenni me hetkel ei tee. Koerale on vaja puhkust, et ise endaga hakkama saada. Loodetavasti saab ta seeläbi vaid tugevamaks.

Kes tahab ja viitsib kogu pildimaterjali vaadata, siis ikka murdjalooma albumis- http://public.fotki.com/murdjaloom/flyntlunas/

šokiteraapia lõuna- eestis ehk... lV

Suur Koerapäev, Tartu, 21.juuni

Kangesti tahtsime jõuda ka sellele üritusele. Et aga hommikul olime veel Vastseliinas, siis tähendas see seda, et kogu koerapäevast me osa võtta ei saa. Tahtmine oli aga suur. Ja nii kimasimegi kohe peale tõugude tutvustust Tartu poole.

Kohale jõudsime lõpuhetkedeks. Kahju. Paljud head tuttavad juba lahkunud. Mõned siiski veel kohal. Flynt oli äärmiselt rahulolev ja ergas. Ehk mõjusid talle rahustavalt platsil olevad AG takistused. Tegime paar korda tunnelit ja kiiget, et näidata talle, ka sellistes tingimustes tuleb teha.

Ürituse lõpetasime aga URANI platsil. Tänud Rebasele, kes meid sinna jälgi tegema lubas!
Ja siis oligi aeg nii kaugel, et kodutee tuli ette võtta. Tahad sa või ei taha aga varem või hiljem, tuleb jälle argiellu sukelduda. Tänase seisuga on juba uus Valga reis plaani võetud. Hoitke alt, siit ma tulen...

šokiteraapia lõuna- eestis ehk... lll

Vastseliina rahvalaat, 20.- 21. juuni

Peale laupäeva hommikust Võru KK võistlust, arvasid korraldajad, et mis me sinna pealinna ikka kiirustame, Vastseliinas toimuvat suurejooneline rahvalaat, kus pühapäeva hommikuks plaanis koeratõugude tutvustus. Aga minul oli pühapäevaks plaanis Tallinnas Leena Välimäki SK koolitus. Rahagi juba makstud. Ja ometi keerasime otsa Vastseliina peale. Süda ja hing kuuluvad lõuna- eestile. Otsustasime, et kui juba, siis juba ja täiega. Endalgi huvitav, kuidas nii kaugel maanurgas asjad käivad. Ja Flyntpoisile uusi kogemusi vaja.

Laat oli tõesti suurejooneline. Müügimehi kohal ka venemaalt. Lätist- leedust rääkimatagi. Kõik sai järjest üle vaadatud. Ja uus punane vest mälestuseks kaasa viidud. (mida vanem eit, seda roosam kleit) Ja seda ikka koos Flyndiga. Hea oli kuulata kiidusõnu Flyndi kohta- tasakaalukas, rahulik, kuulekas... Nagu oleks mind ennast kiidetud. Preemiaks sai pruun poiss seakõrva ja jäätise.

Pühapäevane laadapäev algas kell 9, tõugude tutvustusega. Flynt seal hulgas, esindamas dobermanne. Koos meiega marssis rahva ette veel üks pruun põngerjas.
Arvasin, et see saab Flyndi jaoks olema tõeline šokk. Nii palju rahvast. Ja nii lähedal. Hingamas suisa kuklasse. Värinaga hinges, astusime rahva ette. Ja sealt see tuli. Üllatus, mida ma ealeski uskunud poleks. Veidi ebakindlana, suutis ta siiski ennast koguda, et rahvale paar trikki maha mängida. JESSS!!! TUBLI FLYNT! Vaikselt tuleb. Et suured hirmudki pole enam nii suured. Kes teab, ehk oli olnud eelnevate päevade šokiteraapiast nii palju kasu, et ta enam ei jäksanudki paanitseda. Meelsamini usuksin seda varjanti, et hirmud hakkavad vaikselt taanduma. Mis iganes põhjus siis ka poleks. Hõljusin lausa pilvedes. See päev oli tõsiselt korda läinud.

järgneb...

šokiteraapia lõuna- eestis ehk... ll

Ööbimine Pähnis, KK Võrus 20. juuni

Et hommikuks Valgast Võrusse jõuda, startisime kohe peale meie eksamit. Eesmärgiga avastada üks uus koht ja ööbida seal. Oh inimesed, miks te küll raiskate raha ja lähete piiri taha imet otsima! Eesti maa on võrratu!!! Ürgne ja puutumatu. Ja loomad julgelt uudishimulikud.

Pilguheit Koiva jõele

Ööbimiskohaks valisime RMK Pähni metsaonni. Oleme seal küll korra juba käinud, kuid nii kaunitesse kohtadesse on alati hea tagasi minna. Korjasime seeni ja püüdsime kala. Loodus on helde, kui temasse säästvalt suhtuda.

Ka saarma ja tema kalapüügi nägime õhtuhämaruses ära.

Ja siis saabus hommik. Uus ja hirmutav. Olen ise ebakindlam kui Flynt. Kes siis nii võistelda saab. Asi oli algusest peale hukule määratud. Ei ole me kumbki veel selleks valmis. Aga omad kogemused tuli sealtki ammutada.

Juurdepääsetavus, taas võrratu. Kõrvalkõnd- hea. Istuma jäi aga tuli ära. Lamama läks aga tuli ka ära. Et mitte asjatult teiste aega raisata, lõpetasime sellega ka oma soorituse. Kohtunik oli aga mõistev ja pani meid 0- koeraks rihma otsas püsilamamisse. Ning hiljem platsile segajaks. Lõpuks Flynt veidi rahunes. Ja lõpetuseks saime ka mõned harjutused tehtud. Korra küll alguses üritas ära joosta. Kuid kutsumise peale tuli siiski tagasi. Juba see on positiivne saavutus. Varem oleks ta lihtsalt läinud... Eriti positiivne on asja juures see, et kõik toimus peale paugukatset. Arvasin, et Flynt pauku ei karda. Oli teda ju varem veidi katsetatud. Aga paugul ja paugul on ka vahe. Arvate et hoiupaiga platsile kostvad, Männiku karjäärist kostvad paugud on tõesti paugud. Eksite. Need on vaid mäda õuna potsatused maapinnale.Ilmselt ei ole te pauku veel kuulnud... Vot see oli paanika. Kõikehaarav. Ja ometi suutis ta jälle kord rahuneda, sedavõrd et harjutusigi teha. Varem oleks selleks kulunud nädalaid.

Miks me küll alati märkame negatiivset. Ei ole millegiga rahul. Maalime endale negatiivse üldpildi. See et Flynt tuli püsilamamisest ära, on tegelikult ju positiivne. Olukord oli tema jaoks hirmutav. Ja ta tuli ära. MINU JUURDE! Tähendab, ma olen tema silmis juba keegi. Ta arvestab minuga. Tuleb kaitset ja lohutust otsima. Õhkõrn side on tekkimas.

Tänud kohtunikule ja korraldajatele, kes meisse mõistvalt suhtusid!

järgneb...

šokiteraapia lõuna- eestis, ehk
neli üritust kolme päevaga. l
Valga, 19.juuni

Kevad on olnud tõsisema töö tegemise aeg. Läbi mängu, oskuste lihvimine. Asjad tundusid äkitselt sedavõrd hästi minevat, et otsustasime ette võtta KK eksami. Et aga Flynti säästa, suuremast rahvamassist ja pikast ootamisest, sai otsustatud Valga kasuks, kus eeldatavasti peaks vähem osalejaid olema. Eksami päevaks oli 19. juuni.
Lõuna- Eesti on võrratu maanurk, kus avastamist veel pikaks ajaks. Nii saigi kodunt starditud juba 18- nda hommikul. Imeliselt hea ja rahustav on käia kohtades, kus aastaid pole juba oldud. Meenutada ja uuesti meelde tuletada. Avastada uusi paiku. Kuni eesti maal on kohti, mida avastada, pole mõtet piiri taha trügidagi.
18- nda õhtuks olimegi lõpuks Valgas. Kui ma platsi asukohta nägin, valdas mind paanika. Auto tee ja raudtee vahel! Just need asjad, mis Flyndi kõige rohkem endast välja viivad. Tõsi, rongidega oleme juba sedavõrd tuttavaks saanud, et võime perroonil istumas käia. Autodega pole me aga siiani suutnud harjuda. Probleemi olemusest, pole siiani siiski päriselt arugi saanud. On see hirm, saagiinstinkt, või mingi nägemus ammustest aegadest. Lõpuks oli platsil kaks närvipundart, koer ja inimene, kes ise endaga hakkama ei saanud. Selle tulemusena ei tulnud ka trennist midagi välja. Flynt tormas hullunult mööda platsi ringi, midagi nägemata ja kuulmata, üritades välja tungida. Lõpuks õnnestus ta siiski rihma saada.
Et teda rahustada ja mitte jätta muljet, et sellel platsil võibki ära joosta, võtsin ette väikese trenni rihma otsas. Koer rahunes kiirelt ja trenni lõpuks olime juba ilma rihmata, tegemas kuulekust ja trikke. tavapärasele sooritusele jäime küll kõvasti alla. Aga Flynt oli kontaktne ja kuulekas. See andis taas lootust...
19- nda hommik algas laperdamisega eesti-läti piiril. Kord siin, kord seal pool. Vaadates ja võrreldes ühte linna, kahes riigis. Ikka ei suuda ma mõista, mis inimestel viga oli, et nad linna pooleks pidid tegema. Kunagi olid ajad, kus üle tee poodi ei saanud, sest seal oli läti. Kummaline.
Mida rohkem aeg edenes, seda seda rohkem mu närv krussi läks. Oli see ju meie mõlemi jaoks esimene võistlus kuulekuses. Kas mul ikka on kõik eeskirjad meeles. Kas ma ikka mäletan, kuidas ühes või teises situatsioonis toimida. Ja siis läks lahti...

Ei hakka siin kedagi täpsemate detailidega vaevama. Järeldused tuleb mul endal teha. Närvid vedasid meid mõlemit alt. Ja eksami tulemust seda korda kirja ei saanud. Olen aga siiski rahul. Need kogemused, mida ma sain enne võistlust. Ja hiljem, ka platsil olles, on asendamatud. Esimene samm on tehtud. Tagasiteed ei ole. Flynt näitas, et ta oskab. Vaja on vaid kindlust ja rahu hinge. "Võrratu", ligipääsetavuse ja hammaste näitamise eest, on juba märkimist vääriv saavutus. Võõras inimene tema nina ees, oleks varasematel aegadel tähendanud kaost.

Valga teema lõpetuseks aga SUURIMAD TÄNUD GAIDALE JA PILLELE!!! Ilma teieta oleks ma olnud võõras, võõras linnas...

...järgneb

Tunnelid, l etapp.

Kõik läks nii nagu arvata oligi. Või nii nagu meil alati on läinud. Üks jooks ära jooksmisega. Teine, väga hea. Kui just mitte arvestada minu valet juhtimist ühte tunnelisse.

Taas kord olen astunud läbi mõtete. Käinud läbi kogu teekonna, jõuluime saabumisest, kuni tänasesse päeva. Kui palju kordi olen ma endalt küsinud; tegin ma ikka õige otsuse, sel külmal talvisel päeval. Olen ma ikka õige inimene, koolitamaks sellist koera. Peale tunnelite võistlust, oli jälle üks selline hetk. Miks ta ära jookseb. Mida ma valesti teen. Mida veel proovida või teisiti teha.

Jooksmisest tal puudus ei ole. Pikad jalutamise ja jooksu tiirud. Kord- paar nädalas ratta kõrval. Mäng, mäng ja veel kord mäng. Kinnistamaks seda, et elu on lill. Spetsiaalselt klikkeriga õpetatud käe kontakt- käe juurde tulemine- olemine. Kuulekusest pole mõtet rääkidagi. See on igapäeva loomulik osa.

Võistluspäeval olime kohal juba hommikul kell 8. Tunnine tiir Männiku metsas, et energja maha laadida. Hoidsin teda puuris. Ei lubanud tuttavate, huvitavate inimeste ja koertega suhtlema. Mõni ehk pahandas. Vabandused! Kõik ikka selleks, et rajale minnes ta ei mäletaks, et seal kuskil, platsi kõrval on lahedam. Aga nagu näha, polnud ka sellest kasu. Platsile minnest oli ta juba üle keenud. Ka mina, oodates ära jooksmist. Ja tegin räige vea. Ei rahustanud stardis koera maha. Nägin, et ta on pinges. Ei suuda püsida. Ja ikka ei võtnud hetke koera jaoks. Siit tuleb kivi ka korraldajate kapsaaeda. Mitte ainult nendel võistlustel. Vaid alati, rõhutatakse seda, kui KIIRE on. Üks koer vaevalt lõpetab, kui teine juba alustab. Ja- jah, eks minagi taha kiirelt koju saada. Aga varasematest kogemustest rääkides, kui sul ei lasta lõpuni rajaga tutvuda, või kästakse koer kuhugi tuua... Selle nimel, et kiiremini saaks. Rahu armastava inimesena, tahaks kõigiga hästi läbi saada. Ja teedki endale karuteene. Aga nii ei tohiks. Kui sa üldse midagi saavutada tahad. Eelkõige mõtle endale ja oma koerale. Me oleme tiim. Üks tervik.

Teises jooksus ma sama reha peale ei astunud. Leidsin teise. Arvasin, et ei jõua õigesse kohta ja kaugel ta ei tööta. Nagu hiljem rajal selgus, töötab küll ja on ka saadetav, kui asi puudutab tunneleid. Lõpp tulemuseks teises jooksus, oli kaunilt joostud rada, mille peal oli minu häbiplekk.

Ikka ja jälle esitan endale küsimusi. Vastuseid saamata. Mis on tõde. Mis eksitav virvatuli. Kõik on minu enese kõrvade vahel kinni.

Päeva aga lõpetasime nö. katsejänestena tulevasele AG treenerile, kes sooritas oma atestatsiooni eksamit. Ülesanne oli lühike aga huvitav. Ja minu ainsaks mureks, et koer ära ei jookseks. Nähes aga kui innukalt ta soojendust tegi, süttis minu silmiski tuluke. Flynt oli kontaktne ja innukas. Mõnus lõpp hallile päevale.

Lea oli äärmiselt asjalik. Jälgis hoolega ja elas kaasa igale sooritusele. Üksikasjalikult lahti seletades ja üle rääkides. Suurepärane. Sellist treenerit julgeks kõigile soovitada. Edu sulle, Lea!