šokiteraapia lõuna- eestis, ehk
neli üritust kolme päevaga. l
Valga, 19.juuni

Kevad on olnud tõsisema töö tegemise aeg. Läbi mängu, oskuste lihvimine. Asjad tundusid äkitselt sedavõrd hästi minevat, et otsustasime ette võtta KK eksami. Et aga Flynti säästa, suuremast rahvamassist ja pikast ootamisest, sai otsustatud Valga kasuks, kus eeldatavasti peaks vähem osalejaid olema. Eksami päevaks oli 19. juuni.
Lõuna- Eesti on võrratu maanurk, kus avastamist veel pikaks ajaks. Nii saigi kodunt starditud juba 18- nda hommikul. Imeliselt hea ja rahustav on käia kohtades, kus aastaid pole juba oldud. Meenutada ja uuesti meelde tuletada. Avastada uusi paiku. Kuni eesti maal on kohti, mida avastada, pole mõtet piiri taha trügidagi.
18- nda õhtuks olimegi lõpuks Valgas. Kui ma platsi asukohta nägin, valdas mind paanika. Auto tee ja raudtee vahel! Just need asjad, mis Flyndi kõige rohkem endast välja viivad. Tõsi, rongidega oleme juba sedavõrd tuttavaks saanud, et võime perroonil istumas käia. Autodega pole me aga siiani suutnud harjuda. Probleemi olemusest, pole siiani siiski päriselt arugi saanud. On see hirm, saagiinstinkt, või mingi nägemus ammustest aegadest. Lõpuks oli platsil kaks närvipundart, koer ja inimene, kes ise endaga hakkama ei saanud. Selle tulemusena ei tulnud ka trennist midagi välja. Flynt tormas hullunult mööda platsi ringi, midagi nägemata ja kuulmata, üritades välja tungida. Lõpuks õnnestus ta siiski rihma saada.
Et teda rahustada ja mitte jätta muljet, et sellel platsil võibki ära joosta, võtsin ette väikese trenni rihma otsas. Koer rahunes kiirelt ja trenni lõpuks olime juba ilma rihmata, tegemas kuulekust ja trikke. tavapärasele sooritusele jäime küll kõvasti alla. Aga Flynt oli kontaktne ja kuulekas. See andis taas lootust...
19- nda hommik algas laperdamisega eesti-läti piiril. Kord siin, kord seal pool. Vaadates ja võrreldes ühte linna, kahes riigis. Ikka ei suuda ma mõista, mis inimestel viga oli, et nad linna pooleks pidid tegema. Kunagi olid ajad, kus üle tee poodi ei saanud, sest seal oli läti. Kummaline.
Mida rohkem aeg edenes, seda seda rohkem mu närv krussi läks. Oli see ju meie mõlemi jaoks esimene võistlus kuulekuses. Kas mul ikka on kõik eeskirjad meeles. Kas ma ikka mäletan, kuidas ühes või teises situatsioonis toimida. Ja siis läks lahti...

Ei hakka siin kedagi täpsemate detailidega vaevama. Järeldused tuleb mul endal teha. Närvid vedasid meid mõlemit alt. Ja eksami tulemust seda korda kirja ei saanud. Olen aga siiski rahul. Need kogemused, mida ma sain enne võistlust. Ja hiljem, ka platsil olles, on asendamatud. Esimene samm on tehtud. Tagasiteed ei ole. Flynt näitas, et ta oskab. Vaja on vaid kindlust ja rahu hinge. "Võrratu", ligipääsetavuse ja hammaste näitamise eest, on juba märkimist vääriv saavutus. Võõras inimene tema nina ees, oleks varasematel aegadel tähendanud kaost.

Valga teema lõpetuseks aga SUURIMAD TÄNUD GAIDALE JA PILLELE!!! Ilma teieta oleks ma olnud võõras, võõras linnas...

...järgneb