Saturday, August 15, 2009

KK1, Valga
14.08

Tehtud! 88p, kohtunik Marika Mikk.
Hullumeelne päev. Hommikune AG trenn. Pikk Valga sõit. KK eksam. Koju tagasi jõudsin alles südaööl, 1.30.
Pikk sõit annab aega ise endaga tegelemiseks. Meenutasin algust. Siis kui kõik alles algas. Sellega võrreldes, tundus kõik suurepärane. Ka viimastele trennidele mõeldes, oli hing rahul. Tööd on tehtud. Areng on küll aeglasem, kui hing ihkaks. Aga kõik tuleb. Tasapisi. Omas tempos. Selle koera jaoks ainuvõimalikku teed pidi.
Tartu ligi jõudes, hakkas taevasse süngeid pilvi kogunema. Järsult kõik muutus. Vihma kallas kui oavarrest. Päike oli kadunud. Ka minu hingest. Mida ma teen koeraga, kes kardab vihma. Paanika. Tartu kohal küll näitas päikest. Aga see oli ajutine. Valgasse jõudsin paduvihmas.
Õnneks olid aga korraldajad ilmataadiga lepingu teinud. Ilmselt ka korralikult kinni maksnud. Hetk enne algust, keerati taevased kraanid kinni. Seda kuni võistluste lõpuni. Suurepärane! Aga autoteed polnud nad platsi äärest ikka ära koristanud. :(
Ja läkski lahti. Flynt esimeses paaris, esimesena tööle.
Algasend...koer mõnusalt kontaktis. See andis lootust. Minek... Silmside. Ja pööre... No mida kuradit ma tegin! Mingi ilmatu kaarega pöörde. Ilmselt alateadlikult püüdsin aidata koera. Et oleks lihtsam pöörata. Et ei kaoks kõrvalt ära. Kuigi, ta ju oskab teravaid pöördeid. Ise endaga pragamas. Peas vasardamas mõte, vaata otsa, vaata otsa... Edasi, edasi, edasi.... Hilisemates kommentaarides mainiti, et kohati oli MMi käimine. Jes! Vähemasti ta näitas, et oskab. Küllap see rahugi hinge jõuab.
Istuma minek. Läks kenasti istuma. Ja avastas autod... Aga ometi püsis. Lamamiselt siia kutsumine. Sama asi. Läks lamama. Ja jäi autosi vahtima. Idee järgi peaks ootama, kuni koer otsa vaatab ja siis andma käskluse. Aga tema vahib autosi. Kaua ma ootan. Nii saame nulli. Riskin. Ja annan käskluse. Ja ta tuleb. Tuleb kohe kõrvale. Aga ette!? No olgu. Peaasi et tuli.
Kohale minek oli hea. Kartsin seda. Viimastes trennides oli ta äkki pähe võtnud, et peab koti otsa lamama minema. Kõik sujus kenasti. Seda korda tuli aga korrektselt ette. Ja seejärel viltu kõrvale.
Hantel. Oh, sellega on meil kõva tegemist olnud. Ei võtnud ta ju kunagi üldse mingit puidust asja suhu. Ja ega tal praegugi veel õiget haaret pole. Seda korda pillaski hantli maha. Vaikisin ja vahetasime pilke. Aru sai. Võttis hantli ja tuli kiiresti minu juurde. Eelneva kompensatsiooniks hakkas aga hantlit närima. Sain aru, et koeral hakkab katus sõitma.
Tõke oli hea. Ja siis tuli see mida ma kõige rohkem pelgasin. Püsilamamine. Rahulikus olukorras lamab ta ka joksukas emase läheduses. See on järgi proovitud. Hirmutavas situatsioonis, kipub aga minu juurde varjule tulema. Ja lamas lõpuni! Jes! Jes! Jes! Oleksin tahtnud ta sülle haarata. Mürada. Hullata. Nii hea meel oli. Punkti summat ma siis veel ei teadnud. Aga see polnudki oluline. Teadsin, et saime hakkama. Ja eelkõige Flynt, minu ja ise endaga. Ja näitas, et oskab. Muidugi, keegi minus sügaval, virises jälle- see ei olnud see, mida ta oskab. Ta oskab ju paremini. Aga see hääl oli nii jõuetu. Peaaegu sosin. Ma lausa pakatasin rõõmust ja rahulolust. Tulemuse tegi minu silmis väärtuslikumaks veel see, et olime paaris "sakslasega". Neid ta paaniliselt kardab. Kunagi oli üks selline teda rünnanud. Üks märk on jälle maas. Nüüd on vaja vaid oskusi lihvida. Ja edasi minna. Ikka nii nagu varem. Tasapisi. Omas igikulgevas tempos.

1 comment: