Kui võõras koer ründab...

Ma pole iialgi koeri kartnud. Olgu nad siis suured või väikesed. Ma tean, kuidas käituda. Ja ma tean, et mina võidan. Õnneks ei ole ma mingi papist poiss. Ja nii kergelt alla ei anna. Aga see kehtib ainult siis, kui ma olen üksi. Silm silma vastu...
Ma pole iialgi olnud rohkem paanikas, kui mõni päev tagasi. Kett on täpselt nii tugev, kui on tema nõrgim lüli. Ehk et, minu nõrgim lüli, oli mul rihma otsas. Kaiser, kes alles õppis uuesti kõndima. Iga vale liigutus võiks tähendada katastroofi. Ja ründajaks oli 60 ja + kilo koera. Teadsin, et sellest võitlusest me tervena ei pääse. Ja võibolla ka...
Mastifile omaselt, ei olnud tal kiiret. Ta justkui teadis, et meil pole kuhugi põgeneda. Ta lähenes meile kiirustamata. Karv turris, saba pulkas, vaikselt mörisedes. See andis aega hetk kainelt tegutseda. Tõmbasin rihma Kaiserile lõua alla. Täispoovasse asendisse. Ja haarasin selle endale tugevalt pihku. Nii on kergem oma koera juhtida ja talitseda. Lükkasin ta endale selja taha. Ja olin valmis. Tulgu mis tuleb. Valikut ei ole.
Viimased meetrid tegi võõras kiirustades. Justkui rünnakuks hoogu võttes. Sell hetkel oli aeg välja võtta oma relv. Ainuke, sell hetkel. Tõmbasin ennast õhku täis ja karjusin nii kõvasti ja koledasti, kui vähegi oskasin. Hambad laksusid ja ringmäng läks lahti. Võõras keerles meie ümber. Peites oma koera selja taha, (püüdke peita 50kg) üritasin vastase poole olla näoga. Üks käsi vaba, et tõrjuda rünnakut. Ja nagu kiuste, ei ühtki inimest. Ei ühtki autot, mis võõra tähelepanu kasvõi hetkekski mujale viiks. Tundus, et terve igavik on möödas. Äkki jäi võõras seisma. Karjusin nii kõvasti, kui vähegi jaksasin- koju, mine... Võõras seisab ja vaatab mind, vaikselt mörisedes... Ja taandub paar sammu. Sain hoogu juurde. Ja lärmasin edasi. See oli murdepunkt. Nüüd olin mina ründaja. Võõras oli selgusele jõudnud, et tema rünnakusoov pole nii võimas, kui minu oma. Ja et mina tundun siiski võimsamana, kui tema.
Seisin ja ootasin, millal ta silmapiirilt kadus. Sest ründajale ei tohi selga pöörata. Ja põgenemine võib uue rünnaku esile kutsuda. Seisin. Ja ootasin. Käed värisesid. Jalad ei liikunud. Shokk. Kodu oli siin samas. Paistis. Kes tuleks appi...
Seedakorda läks kõik õnneks. Aga kuidas tegelikult sellises olukorras käituda. Sellest on palju räägitud. Igal on omad kogemused. Mis on õige, mis vale. Kes ütleks. Situatsioonid on erinevad. Ründajad. Rünnatavad. Sel hetkel vist polegi aega mõtlemiseks. Lihtsalt tegutsed. Ja oled tagantjärgi tark. Et oleks võinud teha nii või naa. Või äkki...
Tänaseks on mu kõri juba ära paranenud. Vahest ehk veidi köhatama ajab. Ja taskus on üks võimas gaasipihusti. Aga nagu me kuulnud oleme, ei pruugi seegi alati aidata...

Üks kuu.
Täna on üks kuu möödas opist. Tundub, et kõik läheb endiselt vaikselt paremuse poole. Harjutame erinevaid liikumisi. Tagurdamine, ringid, kaheksad... Kõik muidugi võimalikult vaikses tempos. Väikesed seeriad istu-seisa-lama. Õues liigume endiselt ainult rihmas. Ja paar jälge oleme aeda maha ka juba pannud. Lootust on. Ja kiiret pole kuskile. Pigem tasa ja targu.