12. päev.

Paraneme. Tasa ja targu. Üks päev korraga. Väliselt on kõik lausa suurepärane. Ehk nädal veel ja asjasse pühendamatud, ei saa arugi, et miskit lõigatud on. Vaid raseeritud jalg reedab meid veel. Niidid võeti 10. päeval välja. Nüüd hakkame vaikselt liikuma. Taastumisprotsess tuleb hiiglapikk. Ja enne kevadet ei maksa midagi lootagi. Endiselt ei mõtle spordile. Saaks vaid koera liikuma ja elu nautima.
Aga on üks keerulisem probleem. Kuidas talitseda seda ülevoolavat energiat. Ja millist tegevust koerale pakkuda. Trikid lamades. Ei sobi. Aktivist läheb nii ekstaasi, et kargab püsti ja hakkab mulle järjest pakkuma kõike mida oskab. Aga ei tohi ju veel. Ka igasugune koera kiitmine, peab olema väga vaoshoitud ja talitsetud. Vastasel juhul hüppab ta kõigi nelja jalaga õhku. Klikkeri peale läheb hoopiski hulluks. Sest peale klikki tuleb TOIT. Ja selle nimel ollakse kõigeks valmis. Ka liikumine on suhteliselt piiritletud. Lubatud on vaid rahulik jalutamine.

Kongid ja närimiskondid on mu riiulis kuhjade viisi. Mis veel. On kellelgi värskeid ideid...

Öökullisilmadega arvutiekraanil.

Arvate, et operatsioon on möödas. Ja taastumisprotsess täies hoos. Arvake uuesti. Operatsioon on juba kolmas kord edasi lükatud. Esimesel korral pandi koer magama. Aeti jalg karvadest paljaks ja...Üllatus oli suur. Kogu jalg oli kaetud pisikeste punnikestega. Osadel mädane pea otsas. Muidugi ei riskitud sellises seisus lõigata. Oli oht, et pisik võiks nahast ka liigesesse levida. Otse loomulik, kui on võimalik vältida vähimatki riski, tuleb seda teha. Aga aeg läheb. Koer on kolmel jalal. Ja minu närv katkemiseni pingul.Kurb. Ääretult kurb on näha oma koera kannatamas.
Ja nagu punnidest oleks veel vähe, läksid koera kaenlaalused ja kube hauduma. Vähene liikumine, soe ja niiske ilm, pidev lamamine tegid oma töö. Mure. Mure. Ei muud. Ja punnid ei kadunud kuhugi. Pigem tuli neid uue lainena juurde. Ahastus. Teadmatus. Huupi pimeduses kobamine. Lõpuks tuli võtta proovid otse punnidest ja saata laborisse selguse saamiseks. Tänaseks on lõpuks kohtuotsus käes- stafülokokk. Lootus. Selgus. Kiireke pimeduses. Uus ravi. Uus ootus... Lootus.
Pika kodus istumise ja koera põetamise juures on üks hea külg ka. Arvuti. Ja piiramatu ligipääs igasugusele informatsioonile. Igasugustes keeltes. Loed, loed ja aina loed. Silmad väsimusest punnis ja liikumatud, justkui öökullil. Hetkeks puhkad. Ja jälle ammutad endasse teadmisi. Teiste kogemusi. Arutlusi ja uuringuid. Loed seni, kuni oled nii väsinud, et silmigi enam sulgeda ei oska. Justkui öökull.
Põlvesideme opist tean nüüd pea kõike. Tunnen ennast selle ootuses palju kindlamana ja rahulikumana. Nüüd võtame käsile stafülokoki. Justkui öökull...