Siga lugu.

Vidar Haarberg (Norra)
14.-15. nov.

Vidar Haarberg on Norra koolitaja, kes sport- ja päästekoertega tegelenud juba 23 aastat. Ise kasvatab belgia lambakoeri, suursnautsereid ja SLKi.
Seminar oli kahe päevane. Veidi räägiti üldist juttu ja põhirõhk läks koeraga osalejate probleemide lahendamisele.
Jalgratast ei leiutatud. Küll aga õpetati õigesti sõitma. Veel kord pidime tõdema, et enamus meist ei oska ikkagi õigesti koeraga mängida. Kuna aga mängul on oluline roll, instinkti kasvatamisel ja suhete loomisel, siis õigesti mängimine on äärmiselt tähtis. Ning koos mänguga tuleb ka kohe selgeks teha rahunemine. Ehk nn. "ON- OF nupp".
Oluliseim, mis läbi kahe päeva kõlama jäi oli:
"KUI ANNAD KÄSKLUSE VÕI PREMEERID KOERA- SEISA PAIGAL." Vastasel juhul sa premeerid liikumist või mingit muud jama. Nagu aga selgus, oli enamus just sellega hädas.
Veel räägiti rihmast korrigeerimisest. Vidar seda üldjuhul heaks ei kiida. Ja ise eriti ei kasuta. Kui seda aga siiski kasutatakse, tuleb seda õieti teha. Vidari jaoks on rihm blokeerimiseks, mitte korrigeerimiseks. Rihmast mõjutamine sobib ainult kaitses ja instinkti tõstmiseks.
Üle said korratud ja meelde tuletatud, nii mitmedki teada- tuntud tõed. Olid mõnusad kaks päeva. Snautseriklubi lubas Vidar Haarbergi ka tulevikus külla kutsuda. Siis võiks juba Flyndiga proovida. :)

AG trenn.
02.11

TÄPEst on saamas tõsine täpisteadus. Kuidas rasketel aegadel hakkama saada. Seega oli see alles meie teine trenn sisetingimustes. Hing ihkab aga ressursid ei tule järgi. Püüame vähemasti kord nädalas kohal käia. Aga see selleks.
Esimene trenn oli teadagi, rohkem selline taas kohanemise trenn. Veidi kuulekust. Ja kontaktiharjutused. Paar tõket. Tunnel. Midagi lahedat ja rõõmsat. Üldjoontes võib rahule jääda.
Teine trenn algas suurepäraselt. Harjutus oli lihtne. Täpselt kohane taasalustajatele. Koer mõnusalt kontaktne. Milline ääretult mõnus tunne on jälle joosta koos koeraga! Teine harjutus vajas juba veidi keskendumist. Peale tõket, ärasaatmine, tunnelisse. Ja Flynt ei läinud! Hm. Ei läinud tunnelisse!? Sinna kuhu ta varemasti iga kell oleks läinud. Käsu peale ja ilma käsuta. Mingi osa ebaõnnestumisest võib kindlasti panna vähese trenni arvele. Ja ülejäänud 99%, minu tegutsemise arvele. Lõpuks hakkas asi siiski edenema.
Trenni lõpuks läksime teisele platsi poolele rahunema. Veidi kuulekust ja mängu. A ja kiige. Suppppper! Äkki täiesti ootamatult küsis Sveta, et kas ta poomile ei läheks praegu. Poomile!!!??? Nalja teete või! Koer kes pole terve aasta poomile läinud. Jah, nüüd on sellest tõesti aasta möödas. Koer kes poomi kartuses, vahepeal hakkas ka kiiget ja A takistust pelgama. Flynt poomile!? Päris hea nali.
Aga see keegi teine, seal minu sees, oli seda hetke ammu juba oodanud. Ja ikka ja jälle valmis proovima. Pea töötas, kui kõrgtehnoloogiline protsessor; ole rahulik, ära sunni, tee enne poomi pettemanööver, ära anna käsklust "poom"...
Maiused käes. Mõnus kontaktne sörk. Tõke, tõke, tõke... Ja käskluse "poom" asemel "kiik"... Jäin koeraga ühele liinile, ehk pisutki taha. Ja lasin tal valida... Läks... LÄKSKI POOMILE!!! Hing jäi kinni... Süda peksis... Kas kiita või vait olla... Ette joosta või kõrval püsida...Kas hüppab alla või ei... Preemia kontaktpinnal. IME OLI SÜNDINUD!!! Mul oli raske ise endaga hakkama saada. Teadsin vaid, et pean kiirelt poomist kaugemale saama. Ja jätma koerale õnnestumise mulje. Aga Flynt arvas teisiti. Tema meelest alles fun algas. Ja otse poomilt läks, ei lendas kiigele. Hea et ma selle kolksatuse peale infarkti ei saanud. Sedavõrd suure hooga lennati sealt üle. See pole ka õige väljend. Lennati üle ja maanduti kontaktpinnal. Hullumeelne!
Põgenesime platsilt ja hakkasime kodinaid kokku pakkima. Samal ajal tegid teised veel harjutusi. Sealhulgas kolksuga kiiget. Ja mis te arvate. Vana "hea" Flynt oli jälle tagasi. Kes iga paugu peale paaniliselt ringi vahtima hakkab. Ja minu sootuks unustab. Oligi liiga ilus algus olnud...

KK, Valga, 24.10.

Kohtunik Marika Mikk

79p. Hantel jälle 0. Juba kolmas võistlus järjest. Märk sellest, et asi ei ole juhuslik. Midagi on tõsiselt korrast ära. Läheb innukalt. Võtab hantli. Ja siis on kaos. Kas läheb sellega rõõmuringe tegema või siis viib kohtunikule. Kohtunik teadagi pole asjast huvitatud. Ja nii need nullid tulevadki. Tuleb hakata asju teisiti harjutama. Rõhuda toomisele. MULLE toomisele.

Eks olen ikka ise süüdi. Üritasin hantlist teha mängu. Et keset võistlust, miski motiveeriks koera. Ja lööks silmad särama. Nüüd on see siis käes. Vana skeem on lõhutud. Ja uus pole kinnistunud. Segadus.

Aga ka rõõmu oli selles võistluses. Flynt lamas lõpuni! Sellise ilmaga. Sellistes tingimustes. Kangelaslik. Loodetavasti hakkab ka püsivus kinnistuma.

Kaitsetrenn.

Jajah. Lugesite õigesti. Nüüdseks oleme sealmaal, et viis korda on juba trennis käidud. Põhieesmärk muidugi Flyndi enesekindluse ja julguse tõstmine. Ja seda nii vihmas, lumes kui pimeduses. Samas tahaksin ka üksikasjalikumalt ise endale selgeks teha kaitsekoolituse olemuse. Ja seda just praktikas. Tahtsin aga kartsin. Arvasin, et saan kiirelt teiste naerualuseks. Aga oma huvi oli suurem, kui kartus ebaõnnestuda. Mitte et me nüüd juba kõvad tegijad oleme. Aga teades Flynti, arvasin, et ta ei hakka üldse tööle.
Nagu öeldud, oleme trennis käinud vaid viis korda. Liiga vähe, et midagi kindlat ja põhjapanevat väita. Aga pisuke areng on toimunud.
Esimese trenni alguses ei saanud koer kohe kuidagi aru, et miks teda sellele platsile toodud on. Autod, majad, inimesed. Võõrad lõhnad ja hääled. Kaos. Alustasime vaikselt ja väikselt. Kerge nahknutsuga. Flynt ei saanud aru, mis asja see inimene seal küll vehkleb. Istus maha ja jälgis hoolega, et hääled kallale ei tuleks. Ühtäkki jõudis talle aga kohale, ah see on ju see sama nahk, millega me koduski mängime. Ja võõras inimene nahaga, sai äkki sõbraks. Ja tirimist jagus kauemaks...
Teises tunnis võttis ta nõuks juba uriseda, tirimise ajal. Proovisime ka patja, millesse ta oma hambad innukalt sisse lõi. Viimased kolm tundi, on aga hakanud haukudes valvama. Viimases tunnis saime suhu ka tõelise varruka. Ja Flynt lõi hambad sisse. Kui varrukas lõpuks talle anti, kangestus ta hetkeks ja ei saanud aru, et miks see padi nüüd äkki nii raskeks on muutunud. Ja lasi selle maha. Muidugi, siinkohal oli minu viga. Ei suutnud teda koheselt liikuma suunata. Aga eks me mõlemad õpime. Tunni lõpuks õnnestus asi sedavõrd, et Flynt sai varruka ja tassis selle võidukalt autosse. Aga ometi otsustasime, et järgmise tunni teeme ikka veel padjaga. Koer küll võtab varrukat aga on liiga ebakindel. Segavad faktorid viivad ta kiiresti vältimisse.
Ka treener on meiega üsna rahul. Koer on küll veidi ebakindel aga instinktid on olemas. Ja igas trennis on toimunud oma pisike edasiminek.
Jätkame innukalt!

Tulenõidus.

Mida lühemaks ja pimedamaks päevad muutuvad, seda rohkem jääb aega mõtlemiseks. Pimedatel sügisõhtutel on see omadus, et nad annavad aega järelemõtlemiseks.
Ja kui sa ühel sellisel õhtul süütad küünla, siis saavad mõtted teoks. Sest tulega saab nõiduda. Kui sa annad küünlaleegile piisavalt aega, et oma näol võbeleda. Ja kui sul jätkub kannatust, tema tegemisi jälgida, siis midagi paremat vabanemiseks polegi.
Ühel aimamatul hetkel, kannab leek su õhkõrna pilvena unistuste maale. Kõik sinu mõtted ja tunded saavad teoks. Sest tulega saab nõiduda. Tuli ühendab. Tuli rahustab. Tuli puhastab. Tuli annab valgust, kui näed. Tuli annab sooja, kui tunned. Kas see ei ole siis nõidus!?

KK eksam.
25.09. TSKK

Kohtunik Alfitina Petrova, 70punkti.
Eks see rohkem selline trenni hõnguline KK oli. Tahtsin näha, kas peale pikka ravikuuri tekkinud konflikt on kadunud või ei. Nägin. Konflikt kestab. Kontakti pole. Ja juba teist võistlust järjest, käskluse "siia" peale ei liigutata kõrvagi. Ka mitte teise käsu peale ei tulda. Alles siis, kui ma sisuliselt tola mängin ja kätel käin, tullakse. Eks sellega tuleb nüüd jälle kõvasti vaeva näha.
Eks segajaidki oli mitmeid. Aga see ei anna õigustust. Kui see sama elukas, teeb Nõmme turu parklas ideaalse trenni. Täidab kõhklemata iga mööduja soovitud triki. Saab mitme aplausi osaliseks. Siis...
Siis on selge, et asi on minus. Ehk et ma ei sobi võistlema. Jajah, olen ise liiga ärevil. Kui mitte öelda paanikas. Aga ebakindla koeraga pead sa ise olema tugev. Et mitte näidata oma nõrkust. Et jagada rahu ka koerale. Näidata, et see on lihtsalt üks tore trenn.
Selle tõestuseks oli ka viimane KK. Muidugi olin kehva soorituse pärast õnnetu. Sisimas lootsin ikka paremat. Sest trennides lihvitud oskused, on märksa suuremate punktide väärilised.
Seega tegin hinges raske otsuse, ma kasvõi karistan aga kõrval ja kontaktis sa käid. Ükspuha mis hinnaga. Riskides. Lõpmatuseni ei saa läbinisti leebe olla. Ja koera tujudele järgi anda. Millalgi tuleb hakata ka nõudma. Nii me siis läksime, veidi kaugemale. Võtsin koera kõrvale. Ja hakkasime liikuma... Ilma karistamata. Ilma maiuseta. Lihtsalt kõndisime. Ja kõndisime... Sellest tuli 100p kõrvalkäimine. Ideaalne pilgukontakt. Koer liibunult kõrval. Kohtunik, kes juhtus seda samuti nägema, oli rõõmsalt üllatunud ja hüüdis: "Vaadake, no vaadake seda koera..., nüüd on selge, kelles asi on!"
Selge jah. Kuidas ma saan juhtida nõrgemat, kui ma ise nõrk olen. Justkui pime juhiks pimedat. Nii kaugele ei jõua. Ilmselt on vaja MULLE kogemusi. Mitte koerale.
Kui keegi võtaks mu koera. Ja prooviks ise temaga üks võistlus teha. Huvitav, milline oleks tulemus. Kas vabatahtlikke on !