IDC, Ungari, 26.-28.aug.
(dobermannide maailmanäitus)
Kuna olin just hiljuti Tomiga ühte heitnud, siis oli see meie esimene pikem reis. Nii öelda pulmareis. Üksteise tundma õppimise reis. Juba esimestest kilomeetritest sai selgeks, et Tom on äärmiselt rahulik ja hooliv reisikaaslane. Ei ta tänitanud, ega kamandanud. Vaikides kalkuleeris teekonda. Ja hoidis sõidukiirusel silma peal.
Tema tõeline hoolivus, tuli välja alles Tsehhi mägedes.Tom arvas, ennastunustavalt, et nüüd on viimane aeg, mulle tõeline mees leida. Mööda käänulisi mägiteid, juhatas Tom meid ühtäkki, jumalast unustatud paika. Ootamatult kerkis meie ette väikene mägipooeke.Ei mitte külapood. Sest maju ei paistnud silmapiirini. Keset tööpäeva oli sinna kogunenud väike kamp mägilasi.Liibukates. Ja musklis jalalihastes. Jah, ega meiesugused tasandiku inimesed, mägedes hakkama saakski. Igatahes olid kohalikud mehed, autotäie naiste saabumisest, ilmselgelt elevil. Sellisest pärapõrgust, kiirteeluba otsida, oli äärmiselt naiivne. Nii põgenesime kiirelt mägilaste hulgast.
Muidugi, ei saa ma täpselt aru, et kuidas käänuline, kitsas mägitee, saab olla "kiireim tee". Aga eks Tomil ole omad veidrused. Ja pulmareisi eesmärgiks ongi, üksteise tundma õppimine. Tee, mida mööda Tom meid juhatas, oli lõppkokkuvõttes muidugi huvitav. Ja mitmekülgsust pakkuv. Kitsad mägiteed. Ja mäeveerel, betoonpostidele ehitatud, mitmerealised kiirteed. Mäed on muidugi võrratud. Nad sunnivad sind tundma ennast tühisena.
Ungarisse jõudes näitas kraadiklaas +40. Meenus eelmise aasta Poola, +46. Õhtu saabudes jõudsime ööbimispaika, Balatoni ääres. Idüll. Hõljuda selili Balatonis ja vahtida tähti...
Järgmine päev oli täis kibedat askeldamist ja koera ettevalmistamist näituseks. Ning lõpuks sõit, 60 km, näitusepaika. Selleks oli valitud Karoly loss. Imeline!
Dobermannide maailmanäitus! Igavesti tore oli selles seltskonnas viibida. Ainult dobermannid. Ja inimesed. Vanad ja uued tuttavad. Kaiseri ema kasvataja. Ja netist vahitud maailmanimed. Ja Kaiser nende keskel.
Juunioreid hindas Itaalia kohtunik, Pierluzi Pezzano, kes on tuntud oma eriskummalise hindamismaneeri poolest. Näiteks nägin ma, kuidas ta ühe dobermanni sabapidi õhku tõstis. No... Hea, et Kaiseril saba pole. Kuna me edasi ei pääsenud, siis teine päev oli meil vaba.Ja saime rahulikult seda toimetamist kõrvalt jälgida. Palju uusi kogemusi.
Tagasiteel usaldasime end jälle Tomi hoolde. Kuna meil oli olnud temaga mõningaid erimeelsusi,siis sõlmisime lepingu. Sisestasime Tomi "ökonoomseim tee". Ja näe imet. See osutus kilomeetrite poolest küll pikemaks, kui "kiireim tee", kuid ajaliselt mitu tundi kiiremaks.
Lõpptulemusena võib öelda, et reis täitis oma eesmärgi. Õppisime Tomiga üksteist sügavuti tundma. :D Ja loodetavasti, pakub meie edasine kooselu, meile mõlemile unustamatuid hetki, teineteise seltsis.
