Kui võõras koer ründab... vol.2

Kui te arvate, et gaasist on kasu, siis teil on ainult 50% õigus. Gaasiballoon taskus, annab teile vaid näilise jõu ja kindluse. Võlts rahu. Ja pigem ehk omab vastupidist efekti. Uinutab teie valvsuse. Gaasist on kasu vaid siis, kui te näete ründavat koera. Kui ründaja aga ilmub ootamatult, teie selja tagant ja lendab teie koerale turja, pole mahti kätt gaasi järgi ajada. Ja ega sest kasugi poleks. Pihustada nagunii ei saa. Segaduses võite lasta ka oma koerale.
Mis teha. Kuidas käituda. Oma koera kinni hoida pole mõtet. Võõras ründab ju edasi. Seda enam, et mul polnud aega teda korralikult enda ligi võtta. Nii lasingi rihma käest ja üritasin peatada võõrast. Suur, kohmakas inimene, suure karvase koera vastu. Saad vaid peotäie karvu. Ei muud. Pigem ärritab see ründajat veelgi. Kaiseri kiituseks pean ütlema, et ta ei üritanud vastu rünnata. Pigem tõrjus rünnakuid. Hoides ennast ründajaga silmitsi. Ja lihtsalt vastu haukudes.
Lõpuks õnnestus selles suures saginas ja keerlemises, saada kinni võõra kaelarihmast. Õnneks oli tal rihm. See lihtsustas olukorda. Väänasin rihma poovasse asendisse. Ja kamandasin oma koera lamama. Läkski! Tõsi, alles teise käskluse peale. Aga antud situatsioonis on see väga hea saavutus. Tähendab, ta kuulab ja kuuletub. Ja ei ole kakleja tüüp, kes tahaks iga hinna eest teisele pasunasse panna. Samal ajal, kui Kaiser lamas ja etendust jälgis, võitlesin mina ründajaga. Ründaja avastas minus uue objekti, millele hambad sisse lüüa. Hambad laksusid. Tatt pritsis. Kord on Vestman all ja Piibeleht peal, kord...
Ja mis nüüd on gaasist kasu, kui sul on koer vasaku käega haardes. Ja gaas juhtumisi, on ka vasakus taskus. Siinkohal võid loota ainult oma oskustele ja jõule. Lõpuks siiski, õnnestus kahevõitluses, parema käega, vasakust taskust, gaas kätte saada. Olin eelnevalt teadlikult üritanud võõrast lohistada kaugemale oma lamavast koerast. Huvitav, et sellises olukorras suudab inimene veel mõelda. Ja kainelt tegutseda. Hädaohu korral vallandub varuenergia, mille olemasolust ei olnud aimugi.
Sihtisin. Ja vurts-vurts. Igaks juhuks kaks korda. Kui sa ei ole enne toodet kasutanud, siis pole aimugi, kuidas see toimib. Toimis! Tõsi hästi. Võõras ei vaadanud enam minu poolegi. Ei teinud katsetki. Vaikides tõmbas saba jalge vahele ja lidus kodu poole. Jessss!!! Mina võitsin. Päästsin oma koera ja enda. Meenutuseks töövõidust, sain küll paar väikest sinikat. Aga see kaunistab vaid sõjamehi. Küll pulmadeks ära paraneb. Kellegi pulmadeks. Hea, et talv on. Mitu vammust seljas. Ja Kaiserilgi kombekas. Ja uus metallplaatidega kaelarihm. Abiks seegi. Ja õnneks ei olnud ma kahe koeraga. Viimasel ajal olin mõlemad korraga kaasa võtnud. Ehk mugavusest. Ja sellepärast, et meie tavapärane, 8km ring, ei läbi alevit. Seekord mõtlesin, et ei, võtan nad eraldi. Nii saan võimaluse keskenduda korraga vaid ühele. Ja rohkem temaga tegeleda.
Mis ma kokkuvõtteks võin öelda. Eks igaüks teeb omad järeldused. Aga ühest, toimivat abivahendit ei ole. Olukorrad on erinevad. Ründajad ja rünnatavad on erinevad. Kui tahad probleemidest pääseda, istu kodus. Nelja seina vahel. Aga on see siis elu...Julge hundi rind on endiselt rasvane.

Peletame talvemasendust.
Eks see talv käib ikka pinda küll. Sügismasendus läheb sujuvalt üle kevadväsimuseks. Kehale ja vaimule tuleb tegevust leida. Üritasin kokku saada väikest videod, kus tähtedeks pruunid poisid. Aga nagu ikka, asi ei õnnestunud nii nagu mõeldud. Lolli järjekindlusega, sattusin taaskord pahuksisse tehnikaga. Ja miskil kummalisel põhjusel, ei soostunud arvuti mu videod kogu mahus laadima. Küll üritasin ühtpidi. Ja teistpidi. Ja jupikaupa. Pool on kättesaamatu. Ja vaataja eest varjatud. Kurb. Aga eks proovime millalgi kogu repertuaari pildile saada. Sedakorda siis see vähene, millele tehnika võimaldas mulle ligipääsu.
http://www.youtube.com/watch?v=Pp2Cd076Yck

Valmiera.
9.-10.02

Üle hulga aja esimene etteaste. Oma klassis esimene, mõlemil päeval PI 3. Vajalikku tutti me sealt ei saanud. Nii et tuleb uuesti minna. Aga ei sest midagi. Kohtunikud olid koeraga väga rahul. Ja tulid veel pärastki ütlema, kui kena, võimas ja vormis koer. Aga...Pea. Liiga suur. Ei ole elegantne. No halooooo! Te otsite suurest isasest elegantsi. See jäägu ikka emaste pärusmaaks. Päris kummaline oleks, kui suurel isasel oleks otsas mingi riisitera. Oo õud.
Teisel päeval ütles kohtunik, et ringis parim koer, kere poolest. Aga pea... Ma nüüd muidugi ei saa täpselt aru, et kumb see siis parem on, kas hea kerega koer või hea peaga koer... Ilu on vaataja silmades. Minule isiklikult sobib see suur kaalikas. On mida sülle võtta. Ja on mida nusserdada. Ja kirjeldused olid ju suurepärased. Mõlemil päeval saime kõvasti kiita. Järelikult on ikka hea koer küll.
Aga sellest olulisem on teadmine, et koer on opist pea täielikult taastunud. Lihased on võimsad. Liikumine sujuv. Ja võib platsil võrdväärselt teistega konkureerida. Suurepäraselt taastunud koer. See on meie suur võit! Suurem, kui ükski näituse karikas!
Eks ma pean veidi omi sabasulgi ka liigutama. Sest ega keegi teine neid ju ei märka. See näitus oli teine kord, kui näitasin oma koera ise. Uh, esimene päev oli ikka kõva närv sees. Kogemust ju pole. Koera jälgimisega on nii palju tegemist, et kohtuniku jaoks enam silmi ei jagu. Millal joosta. Millal seista. Jälgida konkurente. Et keegi jalgu ei jääks. Et keegi otsa ei jookseks. Ilmselt ei olnud kõrvalt vaadates just kõige parem pilt. Aga kogemust ja julgust tuli sealtki.
Teiseks päevaks olin ehk veidi käega löönud. Tuleb mis tuleb. Väike rahu ja kaine meel olid minusse pugenud. Läksime lihtsalt lustima. Koer seisis. Jooks sujus. Jooksmiseks, füüsiliselt ebaefektiivse kerega, tundsin ennas ringis lipates üsna hästi. See lisas üksjagu enesekindlust. Sedavõrd, et koera seisma pannes, käsi ei värisenudki, minu hingeldamisest.  Ja kohtunik ei olnud kiitusega kitsi.Tähendab, me saame hakkama. Mina ja minu koer. Oli suurepärane nädalavahetus!