Ja siis saabus hommik. Uus ja hirmutav. Olen ise ebakindlam kui Flynt. Kes siis nii võistelda saab. Asi oli algusest peale hukule määratud. Ei ole me kumbki veel selleks valmis. Aga omad kogemused tuli sealtki ammutada.
Juurdepääsetavus, taas võrratu. Kõrvalkõnd- hea. Istuma jäi aga tuli ära. Lamama läks aga tuli ka ära. Et mitte asjatult teiste aega raisata, lõpetasime sellega ka oma soorituse. Kohtunik oli aga mõistev ja pani meid 0- koeraks rihma otsas püsilamamisse. Ning hiljem platsile segajaks. Lõpuks Flynt veidi rahunes. Ja lõpetuseks saime ka mõned harjutused tehtud. Korra küll alguses üritas ära joosta. Kuid kutsumise peale tuli siiski tagasi. Juba see on positiivne saavutus. Varem oleks ta lihtsalt läinud... Eriti positiivne on asja juures see, et kõik toimus peale paugukatset. Arvasin, et Flynt pauku ei karda. Oli teda ju varem veidi katsetatud. Aga paugul ja paugul on ka vahe. Arvate et hoiupaiga platsile kostvad, Männiku karjäärist kostvad paugud on tõesti paugud. Eksite. Need on vaid mäda õuna potsatused maapinnale.Ilmselt ei ole te pauku veel kuulnud... Vot see oli paanika. Kõikehaarav. Ja ometi suutis ta jälle kord rahuneda, sedavõrd et harjutusigi teha. Varem oleks selleks kulunud nädalaid.
Miks me küll alati märkame negatiivset. Ei ole millegiga rahul. Maalime endale negatiivse üldpildi. See et Flynt tuli püsilamamisest ära, on tegelikult ju positiivne. Olukord oli tema jaoks hirmutav. Ja ta tuli ära. MINU JUURDE! Tähendab, ma olen tema silmis juba keegi. Ta arvestab minuga. Tuleb kaitset ja lohutust otsima. Õhkõrn side on tekkimas.
Tänud kohtunikule ja korraldajatele, kes meisse mõistvalt suhtusid!
järgneb...
No comments:
Post a Comment