Poola ja poolakad.

Poolakas ütleb oma keele kohta isakeel (jezyk ojczysty). Eestlastel on see emakeel. Poolakas tähistab oma nimepäeva. Eestlane sünnipäeva.Poolakas puistab ohtralt õnnitlusi ja suudleb kolm korda põsele. Eestlane piirdub õnnesoovi ja käepigistusega. Poolakas ei näe selles, et ta suu peaaegu üldse vakka ei püsi, midagi halba, isegi siis, kui vestluskaaslane ei jõua tema kiiret sõnadevoolu jälgida.
Poolaks püüab teid pidevalt veenda selles, et midagi lihtsalt peab tegema, nägema, ära proovima või kellegiga peab tutvuma. Isegi kõige väiksemate asjade korraldamisel saadab teda missioonitunne.
Kõige populaarsemad lilled on Poolas roos, gerbera, nelk, freesia. Üks Poola sümboleid on punane moon. Levinumad puuliigid on kask, pärn ja leinapaju. (minumeelest ka tamm, selliseid tammikuid pole mina veel kohanud nagu Poolas)
Poolaga seostuvad linnud on toonekurg ja kotkas. Kõige suurem loom, kelle üle poolakad uhkust tunnevad on piison. Ning vähemalt korra aastas- jõuluajal leidub iga poolaka toidulaual karpkala.
Poola rahvusvärvid on valge, mis sümboliseeribrahva vaimupuhtust. Ja punane, isamaa eest valatud veri. Poola riigihümn algab sõnadega, Jeszcze Polska nie zginela poki my zyjemy! (Poola pole veel hukkunud, kuni elame meie)
Poolas ei ole kunagi liiga palju kasutada kuldset sõnakolmikut- prosze, dziekuje, przepraszam. (palun, tänan, vabandust)
Poola vana hea komme hoolib külalistest. Vanasõna ütleb: külaline majas- Jumal majas!

Poola.
20.-26.11.2012

Tahaksin jagada teiega oma järjekordse Poola reisi muljeid. Poola..., ohkab mõni. Ja mõni kortsutab kulmu. Jälle Poola. Aga kõik sõltub sellest, millist Poolat te tunnete. Kas kiirteid ja igavaid põldusid. Lõputut rekkate joru. Otsatuid asulaid, kus liikumiskiirus pea võrdne kilpkonna omaga.
Või tunnete te hoopiski seda Poolat, mis võlub oma mitmekesise loodusega. Peegelsiledatest põldudes, kuni kõrg Tatrateni. Helesiniste järvekeste ja omapärase taimestikuga. Kauni arhidektuuriga, suurejoonelised ehitised. Kõikjal ajaloo hõng. Või tunnete te hoopiski seda külalislahkust ja siirast hoolivust, mida mina ei ole veel kusagil kohanud.
Seekordne sõidu põhjus oli kurb. Kasvatajal suri mees ära. Kui paljud teist oleks nõus sõitma Poola matustele...Aga suhted panevad kõik paika. Ja see oli vähim, mida ma teha sain. Viimane austusavaldus. Mul ei tekkinud hetkekski mõtet, et ma ei lähe.
Saime võimaluse sulanduda nende kultuuri. See rikastas jälle mu silmaringi. Sõjaväelised matused. Nii nagu te olete filmides näinud. Medalite ja aupaukudega. Sõjaväe orkestri saatel. Võimas. Imeline. Kurb ja kaunis üheaegselt. Igaveseks mällu sööbiv.
Seekord saime kohal olla kolm päeva. Aga selle sisse mahtus nii mõndagi huvitavat. Kohtumised vanade tuttavatega. Ja uute, imeliste tutvuste sobitamine. Uskumatu rahvas. Nad helistavad kasvatajale ja ütlevad, et tahaks meiega tuttavaks saada. Naabrid tervitavad nagu oma parimaid sõpru. Kasvataja töökaaslased helistavad ja küsivad, kas meil on ikka kõik hästi. On meid ikka kuskile viidud. Või on meil mingeid erilisi soove. Ja soove mul on. Või siis pigem selliseid endale teada, vaikseid unistusi. Kaks neist said juhuslikult seekord täidetud. Saime käia maapiirkonnas. Ehk siis meie mõistes talus. Kasvataja käib sealt mune, piima ja juurvilju toomas. 25 km linnast, mis nende jaoks on väga kauge. Meie jaoks, kiviga visata, eeslinn pigem. Kui korras ja hoolitsetud seal kõik oli. Linnud, loomad, kogu majapidamine. Huvitav kogemus.
Ja teisena kutsuti meid külla vanema keneratsiooni poolakatele. Vot see oli huvitav. Õhkkond, milles nad elavad. Elustiil. Ajalugu ja kultuur igal riiulil vastu vaatamas. Ja kolmekäiguline õhtusöök. Eht Poola toitudega. Mmmmm... Mida rohkem ma õpin tundma seda maad, seda rohkem tahan ma sinna tagasi.
................................................................................................................................................................
Ja siis tahaks lõpetuseks veel öelda paar krõbedat sõna Tomi kohta.....................................................
Hakka või uskuma, et tal on mingid omad keerulised mõtted seal kesta all. Ma ei saa aru, miks seitse korda juhib ta meid kindlalt mööda õigeid ja otsemaid teid. Ja siis äkki võtab kätte ja astub kahe jalaga ämbrisse. Ja seda ühtede ja samade seadistuste juures. Tänu pimedudele ja suht paksule udule, usaldasin end Tomi hoolde. Märke nägid nagunii alles siis, kui neist juba mööda tuhisesid. Nii ta meid siis ajaski Riia äärelinna. Kaevikute ja teeremontide keskele. Aeg aina kulus ja meie keerutasime jumal teab kus. Asi lõppes sellega, et ta käskis nõudlikult teha parempöörde, kohas, kus viimase 40 aasta jooksul küll teed pole olnud. Nimelt kasvas seal kõrge männik. Esimese korraga veeresin mööda. Mõtlesin, et pimeduses ei pannud teeotsa tähele. Keeran ringi ja sama lugu. Peatusin ja kontrollisin. Teate, sealt ei läinud isegi metslooma rada! Peale seda intsidenti võtsin otsustamise enda õlule. Ja peagi juhtisin meid õigele teele. Tagasiteel koju, ei teinud ta kordagi proovi meid eksitada. Isegi Riia linnast viis kauni kaarega mööda. Nii nagu peabki. Aga muidugi, siis oli ots juba kodu poole. Ja eks temagi tunneb ehk koduigatsust.