Tuhala AG, 24.02.

Kõigepealt tänud korraldajatele. Mõnus, väike treening- võistlus, iseenda ja koera proovimiseks. Ja kadestamisväärt plats.

Moona, esimene koht!!

Üllatus!? Jah. Lootsin vaid, et oma tasakaalukas tempos, teeb ta puhta raja. Ja et mina ise, mingit käkki kokku ei keera. Üllatus, seda enam, et peale eelmist, pikka ja rasket jäljepäeva, arvasin, et ta ei ole üldse nõus liikuma. Otsisime nimelt, üht kadunud koera. Ja koju saime alles pimeduse saabudes.

Asjade loomulik käik!? Jah. Jälgides Moona arengut viimaste kuude jooksul, võis arvata, et ta teeb oma elu parima jooksu. Motivatsioon treeningutes, on eriti kõrge. Ja koer naudib seda, mida ta teeb. Vaadake neid silmi. Seal on puhas rõõm tegemisest.

Ja tänu Sveta poolt antud vihjetele, on ka kiirus kenasti kasvaud.

Isemeelsest kakupunnist, on kasvanud, mõnusalt kontaktne kaisuloom. Kes naudib koos olemist ja koos tegemist. Hoiame pöialt, et kutsikapõlve tervisemured tagasi ei tuleks. Sära oma nime vääriliselt, Moon Light! Ja aitäh Sveta! Et usaldasid ja viitsisid hakata vaeva nägema sellise tõuga!

Flynt, 8.-9.

Aasta tagasi, ühel pimedal talveööl, tungisid sa ootamatult mu ellu. Lüües segamini kõik arusaamad ja tõekspidamised. Kogemused, mida olin aastatega tasapisi kogunud, olid hetkega nullitud. Vastu vaatasid vaid kaks hirmunud silma. Elu hakkas justkui otsast peale. Mure, eksimused, pisikesed edusammud ja taas kaos. Tean, et sul on siiani raske. Minevik ja olevik, lähevad sinu sees karvupidi kokku. Pimedus ja valgus saavad üheks. Mis on õige ja mis eksitav virvatuli. Kas tee, mille valisime, on ikka õige. Püüan olla su teejuhiks, selles keerulises maailmas. Seda rada läheme me koos edasi. Kuidas siis muidu. Tubli Flynt! Teadsin, mille peale ma välja lähen. Olin selleks valmis. Stardis võtsin peotäie maiuseid, et peale paari takistust teda koheselt premeerida. Aga tema arvas teisiti. Ja premeeris ennast jooksmisega ise. Jah, veidi piinlik, et kõigi ees kontakt meil nii ära kadus. Samas hea meel, et teises jooksus see kuigivõrd tagasi tuli. Ja tagumised kontaktpinnad olid endiselt super.

Kui nüüd ajas tagasi mõelda, siis kuu- poolteist tagasi, läks meil ka trennides asi käest ära. Ühesõnaga nii ära, et ilma rihmata ei saanud ühtki liigutust teha. Mis juhtus. Pead on murtud kõvasti. Ja mõningaid mõtteid on. Töötame. Ja tundub, et läheb jälle paremuse poole. Nii et see, mis ta tegi Tuhalas, oli üsna ette ennustatav nähtus. Aga meie eesmärgiks oligi vaid minna uut platsi nuusutama. Ja saama uusi kogemusi.

Hetkel on trennides suhteliselt hea kontakt. Ja heal päeval teeb kõiki takistusi väga hästi. Mis näitab, et ta oskab ja tahab teha. Nüüd on vaja veel panna need kaks asja kokku, kontakt ja takistused. Siis võib tasapisi juhtumagi hakata.

Paar pisikest karikat riiulis ja diplomid, näitavad, et suund on õige.Väikeste sammudega, kindlalt edasi. Ikka koos!

Et kirjutada.


Et kirjutada head raamatut,
tuleb võtta sulg,
kasta see tindipotti
ja valada paberile oma hing.
(L.Börne)

Kui keegi kunagi söandaks, kõik oma südamest sõnadesse panna- kirjutada sellest, mis ta päriselt läbi on teinud, mis tõepoolest on tema tõde, siis maailm lõhkeks. Lendaks tükkideks. Ja mitte ükski jumal, ega tahe, ei suudaks seda uuesti kokku panna.
Kui leiduks inimene, kes söandaks välja öelda kõik, mida ta sellest maailmst arvab, siis ei jääks talle alles enam midagi, millele toetuda. Kui ilmub see inimene, siis langeb maailm talle turjale. Kui ilmubki mõni inimene, silmis meeleheitlik ja näljane pilk- inimene, kes oleks valmis maailma muutma, siis saab maailmast temale vaenlane.
Kui me sattume vastamisi lehekülgedega, mis plahvatavad, mis haaravad ja kisuvad esile oigeid ja pisaraid, siis need on pärit mõnelt paindumatult inimeselt, kelle ainsaks allesjäänud kaitsevahendiks on tema sõnad. Ja et ta sõnad on alati tugevamad, kui maailma raskus. Tugevamad, kui kõik piinapingid kokku.
Kartes pilget, matad oma sügavaimad tunded südame sppidesse. Ja seal nad surevadki. Järele jääb vaid külm jõuetu meeleheide...

Tumm nagu kala.

Lumekuninganna.

Kolm aastat kannatlikku ootamist, tasus end ära.

Coelogyne cristata

Harjakas torukäpp

Tuult tiibadesse, rakendisport !

Üldlevinud arvamuse kohaselt, on rakendisport nö. kelgukoerte ala, (huskyd, malamuudid jne., jne...) Tegelikult on see kõikide koerte ala, kes armastavad jooksmist. Selle tõestuseks on Hanna-Maria kolmas koht, kahe koera kelguveos. Ja koerteks muidugi dobermannid. Ning veosprindi võitis šveitsi valge lambakoer.

Flynt käis sõber Krataga samuti asja nuusutamas. Osalesime uudsel, veosprindi alal. Vastavalt kehakaalule, pidid koerad vedama, kas 15kg kelku või siis 30kg kelku.

Lendkoer

Sõber Krata
Pildid Mariin Kaljula. Tänud!

Häbi mulle...

...nagu ütles Sveta enda kohta. Nii pean punastades endagi kohta ütlema.
Kuna õnnetul kombel, sai hukka meie "pitch & go" viskerelv, siis seisime lõhkise küna ees. Millega visata!?
Flyndis peituvad omad saladuslikud kiiksud. Aimu saad neist alles avaldumise hetkel. Üks neist kiiksudest on see, et ta ei võta suhu võõraid mänguasju. Ehk siis, värskelt poest ostetud. Need on vajalik enne , nii öelda, sisse mängida.
Seega otsustasin viskerelvaks võtta, Flyndile tuttava nutsu. Selle, mida me innukalt AG trennides sikutame. Uues kohas oli aga Flyndi huvi selle vastu olematu. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tänud kõikidele lahketele "asja" pakkujatele.
Lõpuks tegime prooviviske Eksi Wubbaga... See toimis. Ja kus siis olid minu ajud. Oleks võinud ju minna ja teha üks mõnus viskevõistlus. Aga mina, oma lolli jäärapäisusega, otsustasin ikkagi nutsu võtta. Mille peale Flynt otsustas põõsastesse sukelduda. Selle peale ütles Sveta, mis ta asjast tegelikult avab. ;) Ja et treenerile ei tohi vastu vaielda, siis võtsime uuesti, tuttipidi pihku Eksi Wubba.
Ja sealt ta tuli, neljas koht. Võõra, piiksuva mänguasjaga. Kooslus, mis siiani pole toiminud, üllatas. Tänud, Sveta! Tänud, Eks!
Häbi mulle! Häbi mulle! Häbi mulle! Taas kord ei usaldanud ma koera. Tahan kõike liigselt kontrollida. Lõdvesta lihas. Rahus on jõud...
PS! Kolmapäeval saab Flynt endale Hortesest uue, kollase viskerelva.

Pilt Jaanika fotokast. Tänud!

Hüppab oksalt oksale...