Kaitsekõne.
Rääkinud ei ole ma elus palju. Ja pidevalt on mul tulnud ennast tõestada. Nii iseendale, kui teistele. Kõigile. Ja kogu aeg.
Tehes esimese argliku sissekande oma blogisse, sai minust hetkega avaliku elu tegelane. See tähendab, et minu mõtted on kätte saadavad kõikidele interneti avarustes, ringi kolavatele uudistajatele. Neile, kes ootava ja tunnevad huvi. Neile, kes otsivad meelelahutust. Neile, kes otsa komistades, viskavad pilgu. Ja siis jälle kaovad. Neile kes...
Mõned neist, on olnud aga eriti häälekad. Ja nõuavad kindlameelselt lugu. Koeralugu. Et neli koera, lausa nõudvat seda. Justkui oleksin ma kellelegi lubanud koerablogi. Sama hästi võinuks teha seablogi. Või linnublogi. Või... Rääkida loomaaiast pagasis. Mis omakorda muidugi ei tähenda, et koerajuttu ei tulegi. Kannatlik lugeja, kel piisavalt meelekindlust, jõuab ehk sellegi ära oodata.
Olles lugejate vastu aus, pean siiski tunnistama, et algne idee oli luua pildiblogi. Kus juttu vaid mõne pildi selgituse jagu. Aja kuludes, jääb see ilmselt siiski kandvaks ideeks, nendel lehekülgedel.
Mingil mõtemise päeval, kihutas peast läbi mõte, luua "pruun blogi". Ehk siis reaalne lugu sellest, kuidas võhik koolitab dobermanni. Mitte et ma nüüd nii väga algaja koeranduses oleks. Mõned kümned aastad annavad mõningase kogemuse. Aga see on tühine, kui tood koju viitsütikuga pommi.
Ja siis veel need, kes istuvad sügaval südamesoppides. Suured ja karvased. Tõestamaks, et kaukaaslane ei ole sugugi murdja.
Nii sipledki oma enese mõtete vahel, kui ristile löödu. Aga täit selgust ikka ei ole. Kõik on udune- objektid, sihid ja silmapiir. Otsin sõnu. Nagu ürginimene, kes rääkima õppideas, üksinda metsa kisendab. Aga mõtted toovad tagasi tegelikuse. Nad kohustavad. Ja mõjuvad etteheitena. Et lasen mööda võimaluse, ennast kaitsta. Ja nõuavad. Pane sõnadesse kõik. Et nad muutuksid lõhkeaineks...

Üksindus.
Mürisevates rongides, trammides ja bussides, on tuhanded teel inimeste juurest inimeste juurde. Tean paljusid neist. Olen olnud nende kodudes. Ja palju kordi, vaadelnud nende rahutuid nägusid.
Hommikuti lukustavad nad uksed Ja lähevad oma kohtadele, teiste inimeste seas. Terveks päevaks.Vahel juhtub, et nad jõuavad tagasi oma kodudesse, häälekate linnade, suurtes majades, väga väsinutena. Siis kõnelevad need inimesed sellest, kuidas päevad on üksteise moodi. Ja kui väga nad tahaksid, et mõni oleks pisutki teistsugune.
Mõnikord nad ütlevad, sa ei kujuta ette, kui üksi ma olen. Ja mul ei jää muud üle, kui neid inimesi uskuda.

Üksindus II
Kesk talvepäeva ääretut vaikusemerd, on üksik hobusemees teel inimeste juurest, inimeste juurde. Tean seda meest. Olen käinud selle sama hobusega tema kodus. Ja palju kordi vaadelnud tema rahulikku nägu.
Hommikul paneb ta kasti kelgule.Viskab tuura ja kühvli kasti. Tõmbab kasukahõlmad kinni. Ja läheb merele. Üksinda. Terveks päevaks.Vahel juhtub, et ta jõuab oma üksildases kohas seiva koduõue tagasi, ilma ühegi kalata.
Ta on mulle jutustanud, kui kiiresti möödub talvepäev merejääl. Ja kuidas meri ärkab, kui tuleb märts. Ja päike hakkab kõrgemalt käima. Aga ei ole veel kunagi ütenud, et ta tuneks end merel üksi.

Koduaia tšempion.

Koera raske elu.

Kuna elamine on laiali kahel korrusel, siis tähendab see seda, et poekottidega maabudes, tuleb paratamatult osa kaubast teisele korrusele transportida. Õnneks on transa omast käest võtta...

Lammas.

Üldlevinud arvamus, "loll nagu lammas", ei pea paika. Lammas on väga tark loom. Seda enam, et teadlased on vastuvaidlematult kindlaks teinud, et ühtedel koidab palju kiiremini, kui teistel.

Ka see, kes ütleb teise kohta loll, ei saa ise mitte tark olla. Sest tark ei ütleks teisele asju, millest on ette teada, et see neid nagunii ei usu.

Minu sõber Lammas

Universaalkasutusega koerapuur

Lind...
... kükitas teepervel. Ilmselt autolt löögi saanud. Ei saanud mööda sõita. No ei saanud. Tean-tean, looduslik valik ja... Aga äkki vajad ükskord sina abi. Ja sinust sõidetakse mööda...
Muideks, mis tähendab headus. Sõna kõlab igandina. Meie ajal kohtab seda harvem ja harvem. Ning ma avastan, et inimvõimetel pole piire, võimetuse suunas...

"Kaevukookude vares"
(P. Haavaoks)

...Udumüür künkani küünib.
Pitsat on pilvedelohal.
Natuke nukker on olla
tänaste kookude kohal...

Nüüd ma siis kirjtan...

Nüüd ma siis kirjutan jälle. Te loete kokku mu öeldud sõnad, et siis minu üle kohut mõista. Kes kunagi oleks osanud arvata, et mul midagi öelda on. Natuke nurka kokku pühitud mõistusepuru.

Niisiis, ma kirjutan jälle. Hoolimata sellest, et ma endale aru annan. Või just, seda enam. Kirjutan, kes teab millest. Võtan endale õiguse öelda kõik, mis pähe tuleb.

Hakkan kirjutama niisugust lugu, mis puhkeb sõnavalingutena. Mis lähtub inspiratsioonist. Ja mida juhib sisemine hääl. Olen ladunud passianssi iseendaga. Et jõuda ühe või teise lauseni. Mis võiks olla võtmemärgiks iseenda seletamisel. See on isemoodi viis seletada lugu.

Meelt lahutav lugeja, kes otsib igast päevast imet, langetagu otsus, kas mu lugu aitab leida teed, iseenda mõttemetsa.

Olen püüdnud silme ees hoida tinglikku pilti sellest, mida ma tahan. Ja olen püüdnud siseneda oma nägemuse ja tõelisuse elupaikadesse. Pole midagi lohutavamat, kui olla tunnistajaks üles leitud sõnadele. Hakkan lahti tuhnima oma illsioonide ühishauda. Et neid siis ükshaaval teoks teha...

Hommikul oli 15 külmakraadi...
... ja meie teeme toas trikke...... ehk on sellest suvel kasu ja veekartja ei pelga enam suuremat kogust vett.

Pühendusega Leeletile...

Minul on oma võimetele vastav AG loom olemas. Millal sina endale kilpkonna võtad. ;-)))

Flynt, e. Jõuluime

Moon Light, e. Moona, e. Mo

Onu Hector

Miks?

Miks ma selle blogi avasin?
Edevusest? Ei, kindlasti mitte. Püüaks hoida madalat profiili. Suhtlemisvajadusest? No jätke nüüd! Olen andunud kuulaja, mitte kõnetoolis räuskaja. Et öelda midagi isiklikku? Ei. See on ränk mõnedele kõrvadele. Tähtis on, et mul oleks kellega lobiseda. Sellest olulisem on, et mul oleks, kellega koos vaikida. Vaikimine peegeldab isiksust. Vaikimisel on keerukad mõtlemispsühholoogilised tagamaad. Vaikimisega algas kord iseseisev mõtlemine. Kujunes isiksus.
Mõned head sõbrad on tagant utsitanud. Ju neil on siis igav. Vaja näha, mis sa teiselpool ekraani mõtled. ;-) Loevad su monoloogi iseendaga. Ja annavad sõbraliku müksu allapoole vööd.
Vaenlaste jaoks jääb see kohtumõistmise paigaks. Seniks, kuni hingad. Vaenlased kasvatavad meis viha. Ja teevad tugevaks eneste vastu. Ja meelemuutlikele sõpradele eelistan vaenlasi.
Nii et tere tulemast loomaaeda! Mina tean, kes ma olen. Teie uurige välja.

Ma kirjutan...

Ma kirjutan verega
hinge imelist saladust
murede sügavuse
otsata hämarust...
(Marje Heiberg)

Mis mul endast öelda.

Mis mul endast öelda-
ainult sidesõnad.
Elu, kui saab mööda,
jäänud ainult võlad.
Unistused-
millel polnud antud elu.
Need on nagu lilled,
nendes ongi võlu.