Kaitsekõne.
Rääkinud ei ole ma elus palju. Ja pidevalt on mul tulnud ennast tõestada. Nii iseendale, kui teistele. Kõigile. Ja kogu aeg.
Tehes esimese argliku sissekande oma blogisse, sai minust hetkega avaliku elu tegelane. See tähendab, et minu mõtted on kätte saadavad kõikidele interneti avarustes, ringi kolavatele uudistajatele. Neile, kes ootava ja tunnevad huvi. Neile, kes otsivad meelelahutust. Neile, kes otsa komistades, viskavad pilgu. Ja siis jälle kaovad. Neile kes...
Mõned neist, on olnud aga eriti häälekad. Ja nõuavad kindlameelselt lugu. Koeralugu. Et neli koera, lausa nõudvat seda. Justkui oleksin ma kellelegi lubanud koerablogi. Sama hästi võinuks teha seablogi. Või linnublogi. Või... Rääkida loomaaiast pagasis. Mis omakorda muidugi ei tähenda, et koerajuttu ei tulegi. Kannatlik lugeja, kel piisavalt meelekindlust, jõuab ehk sellegi ära oodata.
Olles lugejate vastu aus, pean siiski tunnistama, et algne idee oli luua pildiblogi. Kus juttu vaid mõne pildi selgituse jagu. Aja kuludes, jääb see ilmselt siiski kandvaks ideeks, nendel lehekülgedel.
Mingil mõtemise päeval, kihutas peast läbi mõte, luua "pruun blogi". Ehk siis reaalne lugu sellest, kuidas võhik koolitab dobermanni. Mitte et ma nüüd nii väga algaja koeranduses oleks. Mõned kümned aastad annavad mõningase kogemuse. Aga see on tühine, kui tood koju viitsütikuga pommi.
Ja siis veel need, kes istuvad sügaval südamesoppides. Suured ja karvased. Tõestamaks, et kaukaaslane ei ole sugugi murdja.
Nii sipledki oma enese mõtete vahel, kui ristile löödu. Aga täit selgust ikka ei ole. Kõik on udune- objektid, sihid ja silmapiir. Otsin sõnu. Nagu ürginimene, kes rääkima õppideas, üksinda metsa kisendab. Aga mõtted toovad tagasi tegelikuse. Nad kohustavad. Ja mõjuvad etteheitena. Et lasen mööda võimaluse, ennast kaitsta. Ja nõuavad. Pane sõnadesse kõik. Et nad muutuksid lõhkeaineks...