Nüüd ma siis kirjtan...

Nüüd ma siis kirjutan jälle. Te loete kokku mu öeldud sõnad, et siis minu üle kohut mõista. Kes kunagi oleks osanud arvata, et mul midagi öelda on. Natuke nurka kokku pühitud mõistusepuru.

Niisiis, ma kirjutan jälle. Hoolimata sellest, et ma endale aru annan. Või just, seda enam. Kirjutan, kes teab millest. Võtan endale õiguse öelda kõik, mis pähe tuleb.

Hakkan kirjutama niisugust lugu, mis puhkeb sõnavalingutena. Mis lähtub inspiratsioonist. Ja mida juhib sisemine hääl. Olen ladunud passianssi iseendaga. Et jõuda ühe või teise lauseni. Mis võiks olla võtmemärgiks iseenda seletamisel. See on isemoodi viis seletada lugu.

Meelt lahutav lugeja, kes otsib igast päevast imet, langetagu otsus, kas mu lugu aitab leida teed, iseenda mõttemetsa.

Olen püüdnud silme ees hoida tinglikku pilti sellest, mida ma tahan. Ja olen püüdnud siseneda oma nägemuse ja tõelisuse elupaikadesse. Pole midagi lohutavamat, kui olla tunnistajaks üles leitud sõnadele. Hakkan lahti tuhnima oma illsioonide ühishauda. Et neid siis ükshaaval teoks teha...