Miks?

Miks ma selle blogi avasin?
Edevusest? Ei, kindlasti mitte. Püüaks hoida madalat profiili. Suhtlemisvajadusest? No jätke nüüd! Olen andunud kuulaja, mitte kõnetoolis räuskaja. Et öelda midagi isiklikku? Ei. See on ränk mõnedele kõrvadele. Tähtis on, et mul oleks kellega lobiseda. Sellest olulisem on, et mul oleks, kellega koos vaikida. Vaikimine peegeldab isiksust. Vaikimisel on keerukad mõtlemispsühholoogilised tagamaad. Vaikimisega algas kord iseseisev mõtlemine. Kujunes isiksus.
Mõned head sõbrad on tagant utsitanud. Ju neil on siis igav. Vaja näha, mis sa teiselpool ekraani mõtled. ;-) Loevad su monoloogi iseendaga. Ja annavad sõbraliku müksu allapoole vööd.
Vaenlaste jaoks jääb see kohtumõistmise paigaks. Seniks, kuni hingad. Vaenlased kasvatavad meis viha. Ja teevad tugevaks eneste vastu. Ja meelemuutlikele sõpradele eelistan vaenlasi.
Nii et tere tulemast loomaaeda! Mina tean, kes ma olen. Teie uurige välja.