Enne tarvitamist loksutada.

Eile oli siis see harukordne päev, kui käisin shoppamas. Või poodlemas.Või mis iganes nimega, keegi raha raiskamist nimetab. Mitte et seda raha nüüd liigselt oleks. Ja ega ühes poes käimist just shoppamiseks nimetada ei saa. Ütleme siis, et see oli ühe maaka hädatarviline poeretk.

Üldiselt olen ma kõva peaga. Ja veel kõvemate põhimõtetega. Ning enamasti reklaami lõksu ei lange. Seda korda aga ajas häda härja kaevu. JYSKis oli ale tekkidele. Kainelt arutleva inimesena, jõudsin järeldusele, et ühe korraliku teki all, on mõistlikum lamada, kui kolme lapi all. Nii saigi teekond ette võetud. Ja kuna asjaajamisi oli muidki kogunenud, siis tuli kasulik ühendada meeldivaga.

Selleks ajaks, kui mina poodi jõudsin, olid pooled tekid juba ära ostetud. Õnneks. Ma ei suutnud olemasolevate seastki valikut teha. Üks oli lühike. Teine kitsas.Kolmas sama õhuke lapp, kui mul kodus. Ja siis oli paks tekk. Ja veel paksem tekk. Ja suletekk.Uh, kus see alles krabises. Kes nii öösel magada saab. Ja paganama raske tundus see. Selline vajutab su öösel madratsi sisse lapikuks. Peale pikka kaalutlemist, ise endaga, sai lõpuks valik tehtud. Hea selline.

Aga siis tabas mind uus probleem.Tekk väljus kontrolli alt. Ehk siis oli suurem, kui mul kodus olevad tekikotid. Egas midagi. Seadsin ennast sisse järgmise riiuli ees. Kõik võimalikud mustrid, väljanäituseks üles riputatud. No siin oli valida lihtsam. Valged ja väga heledad langesid kohe välja. Et võimalikud käpajäljed ei hakkaks olemasolevat mustrit segama.

Valisin mustri. Ja mõõdud. Ja... Kirjaoskaja inimesena lugesin ka muu jutu läbi. No oli mul seda vaja. Loen ja ei usu silmi. Võtan prillid ninalt. Pühin korralikult puhtaks. Ja loen uuesti. Ikka sama asi. On mu nägemisega midagi juhtunud. Või on sootuks vale toode näppu jäänud. "Pesta enne kasutamist..." Missasja!? Pesta enne kasutamist. Kas nad müüvad poes musta pesu või. "Enne tarvitamist loksutada." Jaa. Seda küll. Vedelikud. Ja erinevad ained vedelikes. Loogiline. Aga pesta enne kasutamist.Lasen müüatädil pesta. Et vabandage, sooviksin seda tekikotti. Homme tulen järgi. Kui pestud on.

Ja öösel ei saanud magada. Ikka mõtlesin ja mõtlesin. Rahulolu uuest tekist, oli kuhugi kadunud. Olen ma siis nüüd kurjategija. Või saan mingi paha pisiku. Äkki oleks pidanud ikka pesema. Mine tea, kes sellega enne maganud on... Nii see öö veeres. Tasahilju. Muretsedes. Ühte tekikotti oleks ju veel vaja. Kui teine pesus. Tea, kas julgengi enam. Igaks juhuks peaks silmad lahti magama. Kõik võib juhtuda... Pesta enne kasutamist...

Esimene lumi.

Elamine on üks paganama sitt ajaviide!

Luba lõhkuda.

Villaloomad.

Mäkkejooks.

Keila, IPSON, 31.okt.

Peale pisukesi terviseprobleeme, oli see meie esimene suurem etteaste. Eesmärgiks testida koera. Ja veeta üks mõnus päev.

Ohoooo, mis nad seal vahepeal teinud on. Terviserajad on tundmatuseni muutunud. Valgustatud ja asfalteeritud "rullirajad". Pehme pinnasega jooksurajad. Künkad, tunnelid ja parklad. Super!

Eks ma vähe ikka pabistasin ka. Märkamatult on kutsikast saanud nelja kuune röövik. Ja kuidagi ei oska ette aimata, kuidas selline tegelane seltskonnas käitub. Aga kartus oli asjatu. Mul oli rihma otsas üks suur rõõmupall. Kaiser hüples ja kargles. Ja kutsus mängima kõiki, keda tema lähedusest ära ei tiritud. Dobermann ju. Mis siis et kutsikas.

Tegime veidi kontakti harjutusi. Piiksutasime palli. Ja tassisime nutsu. Väike tegelane oli üllatavalt kontaktne. Vähemasti mina jäin rahule. Esimese korra kohta oli tulemus hea.

Päeva lõpetuseks sai ka Flynt autost välja. Koos tegime paarile terviserajale ringi peale. Ja õhtul oli kodus üks väsinud röövik.

Tänud korraldajatele!

Hingede päev.

Sügis hüüdis, et tuleb... ja tuli,
võttis muru ja lehed ja kõik.
Lõpuks läks nagu viimane suli,
kaasas jälle me elust üks lõik.

Hingede päev.
On meil vaja neid kõiki, lugematuid päevi. Emade päev, isade päev, sõbra päev, hingede päev... Justkui muul ajal ei hooliks me oma lähedastest. Või ei armastaks. Või ei meenutaks omi kadunud hingesi. Olgu need siis inimesed või loomad. On meil tõesti siis vaja kampaanja korras, armastada, meenutada...
Nagu sügaval stagna ajal. Suur juht ütleb "hurraaa". Ja meie karjume kooris järgi. Ise väites, et nüüd ometi, oleme vaba ja iseseisev rahvas. Aga ometi ronime kampaania korras luudade selga. Ja roogime kõrvitsaid tühjaks. Kõik on endine. Ainult juhid muutuvad.
Võibolla tõesti, tänapäeva kiires ja närvilises maailmas, ei jää aega olnule mõeldagi. Vaid paar korda aastas, siis kui kästakse, paneme küünla. Ja meenutame. Hetkeks. Et jälle tormata.
Või on minus miski isevärki viga. Mis ei lase unustada. Ei lase loobuda. Minu kallid hinged on minu südames. Minuga koos. Iga päev. Igas asjas. Meenuvad. Kas kurbuse või rõõmuga. Käivad mul mõtetes ringi. Aastaringi.
Ka minul põleb aknalaual küünal. Sest nii on kombeks. Aga südametuli põleb iga päev...

Magajad.

Falk Festus Allegro.

e. Kaiser

Vesikoer.

Töökoer.

Õnnelik koer.

Fabrizio Coppola kaitseseminar.

Tartu, 24.-26.sept. 2010

Kaiser kukerpallitab.

Sada ja seened,

koos dobermannidega.

http://public.fotki.com/murdjaloom/doberid-2/

Falk Festus Allegro.

Poolale ring peale.

Wroclaw.

Wroclaw oli meie reisi lõpp punkt. Saksa piirini jäi 100km. Ei-ei, sinna me ei läinud. Kuna kogu reisi peale oli kulunud rohkem, kui suurtes piirides arvestanud olime, siis pidime püsima kokkuhoiu reziimil. Hing muidugi ihkas minna. Aga mõistus sai sedakorda võimu enda kätte.

Viimased päevad olid meie reisi kõige õnnelikumad ja kõige raskemad päevad.Temperatuur, mis oli püsinud hullumeelselt kõrge, 38-42 kraadi, oli äkitselt tõusnud 46ni!!! Vaatamata sellele, otsustasime siiski minna tutvuma linna vaatamisväärsustega. Ja ilmselgelt hindasime oma võimeid üle. Vaatamata sellele, et saime auto parkida üsna kesklinna lähedusse, võttis juba sinna jõudmine , meist viimased mahlad. Põhjamaalase jaoks kohutav kuumus. Mitte kõige vähematki tuuleõhku. Hullumeelsus. Isegi fotokas andis lõpuks otsad. Nii et paraku kauneid arhidektuuri vaateid pildile ei saanud. Ja ette rutates, ka esmakohtumine kutsikaga, jääb vaid piltidena mälusse püsima.

Räägitakse, et Wroclaw on arhidektuuriliselt, üks Poola kaunemaid linnu. Jah, neil on õigus. See vähene, mis me kuumalaines haarata suutsime, jättis kustumatu mälestuse. Kahju vaid, et seda kõike teiega jagada ei saa. Vaid paar üksikut pilti.

Poolale ring peale.

Jah, sellise hullumeelse plaani me paika panime. Vägisi vedas sinna kanti, et selle suve puhkusest Peipsi ääres, ei tule midagi välja. Järelikult tuli Poolast pigistada viimast. Ehk ring peale teha. Aga suhteliselt raske on ringi teha, kui ummikud teedel, venivad kilomeetrite ja kilomeetrite pikkuseks. Nii palju kui silm seletab, enda ette ja taha. Lõputu autodevoog. Ja seda ka mägedes. Tõusul liikumist oodates, oled pinges kui pillikeel. Kahe jalaga piduril. Ja küünte- hammastega roolis kinni. Rahuliku põhjamaalase jaoks on see paras närvidemäng.

Ühest küljest hirm. Teisalt imetlus. Kui palju Poolas ehitatakse teid. Ja kui suurejooneliselt. Okei, maad neil on. See annab võimalusi. Aga kust tuleb see raha. Tööjõud. Materjalid. Imestamist oli küllaga. Paraku polnud mahti, selles kaoses pilte teha. Aga enda eest räägib see fakt, et ühe päeva keskmiseks liikumiskiiruseks tuli 38 km tunnis. Vot sellised ummikud siis. Esimene käik poolgaasiga.

Enamuse öödest magasime autos. Suur auto annab selleks mõnusa võimaluse. Ja kokkuhoidliku. Kaks ööd olime telgis. Ja ka hotellis sai magatud. Kummaline aga kellelgi ei olnud probleemi sellega, et meil koer kaasas on. Oldi lausa rõõmsad, et näe, milline suur koer. Ja et mitte toas tuletõrjealarmi käivitada, siis kõhumurede eest hoolitsemine käis nii.

Poolale ring peale e.

Krasiejev.

jurapark.pl

Edasine teekond viis meid Krasiejevose. Dinosauruste maale. See on koht, kus on leitud dinosauruste luid. Ja kus tänapäevalgi on kaevamised täies hoos. poolas on selliseid kohti hetkel neli. Elusuuruses dinomakettide kõrval, võib näha ka päris tõelisi, kaevamise käigus päevavalgele tulnud luustikke. Aga vaadake ise.

Poolale ring peale e.
Oswiecim.

Auscwitz- Birkenau.

Miks vihatakse sõda. Saab ju rahuajalgi inimesi surma. Aga sõjas on nii mõnedki ellu jäänud.

Aga see ei olnud sõda. See oli massimõrv. Ja ka seal suutsid osad ellu jääda. Või olnuks parem, kui poleks jäänud. Ei usu, et ükski inimene, suudaks unustada selliseid koledusi. Pääsenud hukust, piinled kogu ülejäänud elu, õudsete painajate küüsis.

Langetame hetkeks pea. Hukkunute mälestuseks.

............................................................................................................................................................................

Nüüd, aastakümneid hiljem, tundub, et surm elab nende seinte vahel edasi. Justkui kuuleks endiselt karjeid. Ja näeks viirastumas, aukuvajunud silmade, halastust anuvaid pilke. Või tundub äkitselt, et kellegi kondine käsi, püüab sind peatada. Samme kuuldes, vaatad hirmunult tagasi. Kas püssimees on sinule järgi tulnud.

Hunnikute viisi prille. Kamme. Hukatutelt ära võetud esemeid... Maapealne põrgu. Mis tänapäevalgi võtab su sõnatuks. Ajaloo raske taak, vajub sulle halastamatult kaela.

Üks laager. Teine. Kolmas... Ühe ja teisest veidi, pidasime vastu. Siis põgenesime tänapäeva. Liig raske on seda taluda.

Poolale ring peale, e.

Tatrad, Zakopane.

Lõpuks oli aeg veerenud sinnamaale, et võis asuda Poola poole teele. Aga see ei oleks mina, kui ma sõidaks punktist A, punkti B, otse. Sinna ja tagasi. Ei, nii need asjad ei käi. Kui nii pikk tee on ees, siis tuleb võtta kõik, mis võtta annab. Aga selleks oli aega vaja. Nii asusimegi teele, kaks nädalat varem, kui kutsika kätte saamise aeg määratud oli.

Esimeseks sihtpunktiks Tatrad ja Zakopane. Mäed on mind alati võlunud. Tundub nagu nad muudaksid su iseloomu. Ainult et sel juhul peaks sa kaljudest tugevam olema, et muuta oma iseloomu. Ja Zakopane oli see koht, mida talviste suusavõistluste ajal, telekast andunult vahtinud oled. Kaks kärbest ühe sõiduga. Pole paha.

Erutuse ja ärevusega, kadusid kilomeetrid rataste all. Kõik tundus õnnis ja imeline. Kuni Kaunaseni. Seal sõitsime sülle, põõsas redutavatele politseinikele. Peale mõningast lolli mängimist ja kauplemist, pääsesime 200 poola zlotiga. Leedus! Muidugi toppisid nad selle oma tasku. Ja ilmselt itsitasid pihku. Paraku ei osanud nad arvata, et ka meie itsitasime pihku. 200 zlotti on ikka märksa väiksem summa, kui 600 litti. Ja teekond võis jätkuda.

Imeline ja mitmekesine on see Poola. Ja hiiglama suur lahmakas. Enamus räägib, et Poolas pole midagi vaadata. Jah, kui te kimate tald põhjas, mööda suuremaid trasse. Aga võtke aega. Vaadake avatud meeltega. Ja uurivate silmadega. Ja te üllatute.

Niisiis, Tatrad! Siinkohal saavad sõnad otsa. Vaadake ise. Pilved puudutamas pealage.

Sõit mägedesse, oli kaunis. Ei, võrratu. Ja hirmutav samaaegselt. Tõusud ja langused. Ja veel suuremad tõusud. See pani vaimu ja julguse proovile. Kui suurelt teelt Zakopane peale keerasime, muutus tee ühtäkki kitsaks ja kurviliseks. Kas selline tee viibki suusakuurorti!? Jah. Ummikud. Kaos. Autode vahel liikuvad hobuveokid. Ridamisi avariisid. Hetkeks mõtlesid, miks ma küll siia pidin tulema! Aga ei, looduse võlu sai sinust võitu. Silmapiiril veel kõrgemad ja veel kõrgemad mäed. Siin polegi midagi rääkida. Seda peab ise kogema.

Toitub vaipadest.

Tahan kutsikat,
e. loo algus.

No kes ei tahaks. Tunda seda ainulaadset kutsikalõhna. Täis pissitud ja segi aetud tuba. Vesihalle silmi, sulle ainiti otsa vaatamas. Näha, kuidas kutsikas kasvab. Ja areneb. Kes siis ei tahaks kutsikat.
Eks plaanid olid juba aastaid mu peas keerelnud. Selle nimel oli kõvasti eeltööd tehtud. Otsitud. Kaalutud. Uuritud. Ja otsus sai valmis.
Aga siis, ootamatult, tungis mu ellu Flynt. Kutsikaplaanid lendasid kildudeks. Ja langesid kolinal mulle kaela. Kogu elu oli hetkega peapeale pööratud. Olevik. Ja tulevik. Ma olin vastutav. Ma pidin olema tugev. Et kaitsta nõrgemat. Aeg lendas. Kohustusliku vastutuse kõrvale tuli rahulolu. Kiindumus. Armastus. Mitte ainult sellesse koerasse. Ei, see oli hoopis suurem. See oli armastus kogu tõusse. Aitäh, Flynt, et sa mu elu peapeale pöörasid! Ja rahu röövisid.
Pea võimatu on sõnadesse panna, kuidas see soov kasvas. Minust võimust võttis. Kild haaval kogunes. Ja vastupandamatu jõuga mind alistama asus.
See oli uue loo algus. Kutsikaloo algus.
Nüüd, pea 3 aastat hiljem, oli pea taas hõivatud kutsikaplaanidega. Ainult et tõug oli sedakorda hoopiski teine. Üritasin säilitada kainet mõistust. Ja reaalset mõtlemist. Otsus oli küps. Valisin välja kenneli. Ja kasvataja. Sain oma küsimusele positiivse vastuse. Ja jäin ootama. Järgmist aastat.
Endiselt kainelt kaalutlevana, suutsin keelduda erinevatest ahvatlevatest pakkumistest. Jäädes ootama OMA kutsikat. Mul oli piisavalt aega. Et teha ettevalmistusi. Ja harjuda mõttega, uuest kutsikast.
Aga elu seab meid ootamatutesse olukordadesse. Et panna meid proovile. Ootamatult, tuli ootamatust kohast, ootamatu pakkumine. Pruun, isane kutsikas! Just see, mis oli minu peas. Ja minu südames. Veel suutsin ennast kontrollida. Tänasin viisakalt. Ja püüdsin unustada. Aga keegi mu sees trampis jalgu. Torkis oraga südamesse. Ja nõudis. Ega tugevama vastu ju ei saa. Ehk päeva või paar. Kolm pidasin vastu. Ja andsin alla. Kaua sa ikka tuuleveskitega võitled. Istusin arvuti taha. Ja kirjutasin ekraanile oma küsimuse. Kõhkleva. Ja kahtleva. Nädala pärast lubati vastust.
Nädalaga jõuad kõik unustada. Ennast kiruda. Ja hingesopis ikkagi loota. Ootamatud asjad pidavat need kõikseparemad olema.
KUTSIKAS OLI MINU!
Ja poolteist kuud hiljem, asusime teele, et pika Poola ringreisi lõpetuseks võtta kaasa pisike poola PAN.

Saage tuttavaks, see on Kaiser.

(hetkel teipimata)

FALK valvab.

Masu. Töötus. Kuritegevus. Närvilised inimesed sihitult sagimas. Hullumeelne aeg. Kel rahakott vähegi kannatab, soetab oma häärberit valvama turvafirma. Majadel uhkeldavad "Falk" andurid. Ja see ei ole enam linnlaste privileeg. Ka maapiirkondades näed aina enam ja enam valvamas "Falk"i.

Ja ega minagi saa kehvem olla. Koerad on mul kõik süüdimatud rõõmupallid. Ja nende meelest on iga inimene teretulnud. Seega Falk oligi veel puudu. Mitte et mul nüüd vara hullult oleks. Aga keegi peab ju mu koeri valvama. Kui mind ennast hetkel valvamas ei ole. Nii ta soetatud saigi.

FALK FESTUS ALLEGRO

Et üks F juba kodus on, siis kodunimeks jääb uuel tegelasel Kaiser. Sellel pildil parempoolne. Koos oma pruuni venna ja musta õega. Lähiajal on tulemas ka hulgaliselt pisikesi passipilte. Seniks aga paluks kannatust. Ja loodetavasti jõuan üles tähendada ka pika Poola ringreisi muljed.

Eesti MV, KKs.

I Felicitas Ceres Oscar De La Renta, saksa bokser- Marika Mikk, 97p.
II Margman Quicken, SLK - Piret Koor, 94p.
III Heleros Lucky, SlK - Tarvo Alev, 93p.

Supertulemused sellises kuumuses!
Erilised soojad õnnesoovid Marikale! Õnnitlus ka teistele tublidele!
Sedakorda sai ka veidi ajalugu tehtud. Bokser on Eesti KK meister!

Õnnitlused ka kõigile osavõtjatele, kes sellises põrgukuumuses osalemas olid!

Suvi on läbi.

Kohe- kohe. Või siis peaaegu. Valge pargiroos, jasmiin, jaanipäev. Kuni sinnani toimub üks looduse tantsupidu. Päevad lähevad järjest pikemaks ja valgemaks. Kuni öö saab päevaga kokku. Puud ja põõsad paisuvad lausa silmnähtavalt. Kõik pakatab ja lõhnab. Kerkib valguse poole. Aeg lendab tohutu kiirusega, et looduse kätetööga sammu pidada. Jaanipäev on selline teetähis, kuhu maani kõik kasvab ja areneb. Peale seda keeratakse ette uus leht. Kasvamine peatub. Hakkab küpsemise ja mehistumise aeg. Loodus valmib. Ja saab täiskasvanuks. Päevad hakkavad tasahilju lühemaks ja lühemaks muutuma. Loodusega ühes rütmis elades, tundub, et sinust endastki saab palju toekam inimene. Kes ei muretse enam tühiste asjade pärast.

Ja nagu sellest oleks veel vähe. Justkui ei tõttaks ta piisavalt. Ootan kannatamatult juulikuist puhkust Peipsi ääres. See on koht, kuhu ikka ja jälle tagasi tahaks. Talvel. Sügisel... See on koht, kus mu hing elab. Ja kogub jõudu kogu ülejäänud aastaks. Oh aeg, miks sa küll venid...

Keila Karikas SKs.

150p., II järk, ühe nulliga. Kohtunik Timo Pussinen. MA I koht. Närvesöövas konkurensis ise enda sisemise minaga.

Kui tahad olla alati edukas, sõnasta oma eesmärk peale tegevuse lõppemist. No mis eesmärgist me siin räägime. Kõik eesmärgid olid lükatud kaugesse tulevikku. Peale pikka talve vaevas mind motivatsiooni puudus. Ja kiiret lahendust vajavad kodused tööd. Õhtul, kui kolinal kokku vajusid, jõudsid viimase asjana tunda süümepiinu, et koerad on jälle ülekohtuselt vähe aega saanud. Aga päevad möödusid meeletu kiirusega. Ja võistluskalendrisse ei julenud vaadatagi. Eesmärgid!? Jah, need said seatud juuli-augusti kuusse. Lootsin selleks ajaks jälle asjad korda saada. Ja mõned võistlused teha.

Aga siis potsatas mu postkasti kiri, koos küsimusega, et kas ma enam SKga ei tegelegi. Ikka tegelen. Ja pakkumine oli ahvatlev. Aga minna võistlema koeraga, kellega pole terve talv midagi tehtud. Minna võistlema karikavõistluste raames. Mis siis, et mitte ammetlikuna. Kaos. Vastutus. Enesesüüdistamine. Samas oli aga suur soov kontrollida koera oskusi ja oma närvi. Ja otsustasin minna. Nõrk inimene on nii kergelt ära räägitav. :)

Mul on SUPERLAHE koer! 150p, ühe nulliga. Praktiliselt treenimata koeraga. Vast paranenud jalaga, mis ei võimaldanud üleüldse mingeid treeninguid, võistlustele eelnevatel nädalatel. Nii palju punkte pole meil veel kunagi olnud. Samas hakkab kohe kahtluseuss urgitsema. Äkki pehmele koerale ongi rohkem puhkust vaja. Äkki me sügisel pingutasime üle, lootes tulemust kirja saada. Äkki... Äkki... Äkki...

Olen rahul. Latt on jälle veidi kõrgemale upitatud. Nüüd on vaja see ületada. Ja edasi liikuda. Maha istuda. Ja tõsiselt mõelda. Üle. Ja ümber. Kõik uuesti paika panna. Rahu ja selgus ise endas leida.