Poolale ring peale e.
Oswiecim.

Auscwitz- Birkenau.

Miks vihatakse sõda. Saab ju rahuajalgi inimesi surma. Aga sõjas on nii mõnedki ellu jäänud.

Aga see ei olnud sõda. See oli massimõrv. Ja ka seal suutsid osad ellu jääda. Või olnuks parem, kui poleks jäänud. Ei usu, et ükski inimene, suudaks unustada selliseid koledusi. Pääsenud hukust, piinled kogu ülejäänud elu, õudsete painajate küüsis.

Langetame hetkeks pea. Hukkunute mälestuseks.

............................................................................................................................................................................

Nüüd, aastakümneid hiljem, tundub, et surm elab nende seinte vahel edasi. Justkui kuuleks endiselt karjeid. Ja näeks viirastumas, aukuvajunud silmade, halastust anuvaid pilke. Või tundub äkitselt, et kellegi kondine käsi, püüab sind peatada. Samme kuuldes, vaatad hirmunult tagasi. Kas püssimees on sinule järgi tulnud.

Hunnikute viisi prille. Kamme. Hukatutelt ära võetud esemeid... Maapealne põrgu. Mis tänapäevalgi võtab su sõnatuks. Ajaloo raske taak, vajub sulle halastamatult kaela.

Üks laager. Teine. Kolmas... Ühe ja teisest veidi, pidasime vastu. Siis põgenesime tänapäeva. Liig raske on seda taluda.