Keila Karikas SKs.

150p., II järk, ühe nulliga. Kohtunik Timo Pussinen. MA I koht. Närvesöövas konkurensis ise enda sisemise minaga.

Kui tahad olla alati edukas, sõnasta oma eesmärk peale tegevuse lõppemist. No mis eesmärgist me siin räägime. Kõik eesmärgid olid lükatud kaugesse tulevikku. Peale pikka talve vaevas mind motivatsiooni puudus. Ja kiiret lahendust vajavad kodused tööd. Õhtul, kui kolinal kokku vajusid, jõudsid viimase asjana tunda süümepiinu, et koerad on jälle ülekohtuselt vähe aega saanud. Aga päevad möödusid meeletu kiirusega. Ja võistluskalendrisse ei julenud vaadatagi. Eesmärgid!? Jah, need said seatud juuli-augusti kuusse. Lootsin selleks ajaks jälle asjad korda saada. Ja mõned võistlused teha.

Aga siis potsatas mu postkasti kiri, koos küsimusega, et kas ma enam SKga ei tegelegi. Ikka tegelen. Ja pakkumine oli ahvatlev. Aga minna võistlema koeraga, kellega pole terve talv midagi tehtud. Minna võistlema karikavõistluste raames. Mis siis, et mitte ammetlikuna. Kaos. Vastutus. Enesesüüdistamine. Samas oli aga suur soov kontrollida koera oskusi ja oma närvi. Ja otsustasin minna. Nõrk inimene on nii kergelt ära räägitav. :)

Mul on SUPERLAHE koer! 150p, ühe nulliga. Praktiliselt treenimata koeraga. Vast paranenud jalaga, mis ei võimaldanud üleüldse mingeid treeninguid, võistlustele eelnevatel nädalatel. Nii palju punkte pole meil veel kunagi olnud. Samas hakkab kohe kahtluseuss urgitsema. Äkki pehmele koerale ongi rohkem puhkust vaja. Äkki me sügisel pingutasime üle, lootes tulemust kirja saada. Äkki... Äkki... Äkki...

Olen rahul. Latt on jälle veidi kõrgemale upitatud. Nüüd on vaja see ületada. Ja edasi liikuda. Maha istuda. Ja tõsiselt mõelda. Üle. Ja ümber. Kõik uuesti paika panna. Rahu ja selgus ise endas leida.