Poolale ring peale, e.

Tatrad, Zakopane.

Lõpuks oli aeg veerenud sinnamaale, et võis asuda Poola poole teele. Aga see ei oleks mina, kui ma sõidaks punktist A, punkti B, otse. Sinna ja tagasi. Ei, nii need asjad ei käi. Kui nii pikk tee on ees, siis tuleb võtta kõik, mis võtta annab. Aga selleks oli aega vaja. Nii asusimegi teele, kaks nädalat varem, kui kutsika kätte saamise aeg määratud oli.

Esimeseks sihtpunktiks Tatrad ja Zakopane. Mäed on mind alati võlunud. Tundub nagu nad muudaksid su iseloomu. Ainult et sel juhul peaks sa kaljudest tugevam olema, et muuta oma iseloomu. Ja Zakopane oli see koht, mida talviste suusavõistluste ajal, telekast andunult vahtinud oled. Kaks kärbest ühe sõiduga. Pole paha.

Erutuse ja ärevusega, kadusid kilomeetrid rataste all. Kõik tundus õnnis ja imeline. Kuni Kaunaseni. Seal sõitsime sülle, põõsas redutavatele politseinikele. Peale mõningast lolli mängimist ja kauplemist, pääsesime 200 poola zlotiga. Leedus! Muidugi toppisid nad selle oma tasku. Ja ilmselt itsitasid pihku. Paraku ei osanud nad arvata, et ka meie itsitasime pihku. 200 zlotti on ikka märksa väiksem summa, kui 600 litti. Ja teekond võis jätkuda.

Imeline ja mitmekesine on see Poola. Ja hiiglama suur lahmakas. Enamus räägib, et Poolas pole midagi vaadata. Jah, kui te kimate tald põhjas, mööda suuremaid trasse. Aga võtke aega. Vaadake avatud meeltega. Ja uurivate silmadega. Ja te üllatute.

Niisiis, Tatrad! Siinkohal saavad sõnad otsa. Vaadake ise. Pilved puudutamas pealage.

Sõit mägedesse, oli kaunis. Ei, võrratu. Ja hirmutav samaaegselt. Tõusud ja langused. Ja veel suuremad tõusud. See pani vaimu ja julguse proovile. Kui suurelt teelt Zakopane peale keerasime, muutus tee ühtäkki kitsaks ja kurviliseks. Kas selline tee viibki suusakuurorti!? Jah. Ummikud. Kaos. Autode vahel liikuvad hobuveokid. Ridamisi avariisid. Hetkeks mõtlesid, miks ma küll siia pidin tulema! Aga ei, looduse võlu sai sinust võitu. Silmapiiril veel kõrgemad ja veel kõrgemad mäed. Siin polegi midagi rääkida. Seda peab ise kogema.