SK alg, IPSON

20.09

122,5p ( kahe nulliga), kohtunik Taimi Leib.

Kaks nulli on ikka liig mis liig. Ühe nulli puhul oli tegemist otseste segavate faktoritega. Aga see ei anna õigustust minu koera mitte tegemisele. Äärmiselt mugav on leida põhjusi teistes. Koer kardab teist koera. Või inimest. Võõrast platsi. Tegelikult on põhjus ikkagi üks. Koer ei ole veel valmis. Ei ole jah.

Flynt võttis püsilamamises kaasa kogu rea. Kutsus mängule. Õnneks selliste asjade puhul, annab kohtunik teistele uue võimaluse. Ja algatajale nulli. Kuidagi moodi tuleb trennide püsivus üle kanda võistlustele.

Aga üldises plaanis olen üsna rahul. Koer oli rõõmsam, kui eelmise päeva KK võistlusel. Ja sooritused olid kenamad. Mis aga omakorda tõi kaasa suured rõõmuringid. Tööd on veel küllaga teha. Ja lootus annab lohutust.

Kui mina ka, platsil olles maiust kaasas tassiks. Ja platsil koera premeeriks, küllap siis sooritusedki kenamad välja kukuks. Ja koer kontaktsem oleks. Et algklass. Näidake mulle kohta, kus on kirjas, et platsil olles võib koera premeerida. Jah. Eks igaüks teeb oma südametunnistuse või rikutuse tasemel.

KK, IPSON
19.09

Eks see mõte teha, mul vaikselt peas haudus. Aga kui Flyndil ilmnes igemepõletik, siis loobusin. Aga mitte kauaks. Keegi togis mind seespoolt ja kamandas. Mine, mine ikka, kogemusi on vaja. Selle sisemise togijaga on keeruline vaielda. Alati arvab ta vastupidiselt sinu mõtetele. Norib tüli. Nii ma alla andsingi. Ja läksin.
72p, kohtunik Marika Mikk.
Ebakindlus. See on meie suurim vaenlane. Lisaks võõras plats. Ja vähene trenn viimaste nädalate jooksul. Ja lõpuks minu närvid. Kuidas ma saan vastutada nõrgema eest, kui ma ise ennastki ei suuda kontrollida. Ma ei taha olla nii ebakindlate, nii kõhklevate käte vahel vangis. Kust see koergi siis kindluse peaks saama.
Ega see sooritus ilus ei olnud. Kaugel võimetest. Aga kohustusliku KK1 punktid vedasime täis. Ja saime, mille järgi olime läinud. Kogemused. Ja tilgake kindlust järgmiseks korraks. Mõtlemisainet. Tahet edasi katsetada.
Ja paberiteta koerte hulgas, tihedas rebimises iseendaga 1. koht.

Sügis.
Suvi möödus kui jahe tilk,
mu kuumale seljale
kukkus sügis.
Suvi möödus kui silmapilk.
Tuul keerutab lehti ja prügi.
Oktoober,
mu külmasilmne tädi,
koob jälle kirendavat sukka.
Lillelõhnad ja linnulaul,
üheskoos lähevad hukka.

Hooaja lõpu mõtted ja tervisemured.

Sügis on selline kummaline aeg. Mõtted kipuvad uitama. Vaatad hääbuvat loodust. Ja tahaks isegi kiiktooli nõjatuda. Võtta kohvitass. Ja jääda talve ootama.
Võistlushooaeg on läbi. Või paljukest seda oligi. Sai vaevalt nuusutatud. Tunnelite võistlused. Vargsi pähe hiilinud KK. Ja mitteametlik SK. Suvele tagasi mõeldes, on mu lootused ja ootused peapeale pööratud. Kõik on segi ja paigast ära. Tuleb aeg maha võtta. Ja eesmärgid paika panna. Uued.
Oma lemmikalal, AGs, oleme totaalselt põrunud. Eesmärk, koer suvega poomile saada, on jalge alla trambitud. Tööd on tehtud. Tulemusi pole. Sügisega koos, hääbuvad ka lootused. Mitte et meil üldse edusamme poleks. Tegelikult olen ju rahul. Hullumeelsest on saanud kontaktne, innukas ja lustlik koer. Ja kogemused tulevad ajapikku. Aga kindlalt. Selle tõestuseks on kasvõi tunnelite viimane etapp. Nii juhitav pole ta veel kunagi olnud. Aga kui hinges on AG, siis sellest üksi ei piisa. Kuidas edasi...
Kuni kevadeni, ei olnud mu peas mingeid mõtteid SK või KK võistlustest. Koer oli nii ebastabiilne, et ei julenud unistadagi. Ühel hetkel leidsin aga ennast lugemas KK reegleid. Kõrval käimine rihmaga! See tundus mõeldav. Ja hakkasimegi pusima. Õigust räägitakse, kui öelgakse, et eesmärk peab paigas olema. See sunnib sind ühes ja kindlas suunas tegutsema.
Ja oh imet! Suve lõpuks oli KK1 tehtud! Mis. Kuidas nii. Ala, millest ma algselt unistadagi ei osanud, tõi ootamatu pisikese kordamineku. See andis julgust edasi proovida. Ja katsetada ka SKd. Arvestades tingimusi, mis võistlushetkel valitsesid, olen ka selle tulemusega täiesti rahul.
Hullumeelne on teinud suvega kõva arengu. Ja nii mitmeski situstsioonis, näidanud ootamatut enesekindlust. Ehk on soodsalt mõjunud ka hullumeelne suvi ratastel.
Nüüd, sügise hakul, kuhu edasi. Kolme jumalat teenida on raske. Midagi peaks seadma esikohale. Aga mille. Siin on mõtlemisainet pikkadeks sügisõhtuteks. Ise endaga olemise ajaks.
Hetkel oleme aga trennid miinimumi viinud. Flyndil on juba kaks nädalat ebaselgete põhjustega igemepõletik. Algas paistetuse ja veritsevate igemetega. Ravi on peal. Ja igapäevaseid süste talutakse suurepäraselt. Kuigi, arsti sõnade järgi, pidavat need hirmus valusad olema. Loodetavasti saame me probleemist kiirelt üle. Seniks võtame aja maha. Ja toimetame tasa ja targu. Uurides päev haaval, mis elul meile pakkuda on.
TÄNUD! Ingale ja Tatari vettidele!

JUKI MÄLESTUSEKS!

Lugesin ja lugesin, uut AG foorumit. Panin kinni. Ja mõtlesin, mis see nüüd oli. Läksin ja lugesin uuesti. Ei, see ei saa olla! See ei ole õiglane!Tasapisi jõudis minusse teadmine, et see on tõsi. Oh, kui ebaõiglane on elu! Pisarad voolavad üle mu põskede.
On vähe koeri, kes minu silmis seisavad kõrgemal astmel. Jukk oli üks nendest. Pimestav sära ja energia. Milline kontakt ja kiirus. Kalle ja Juki olid paar, kellele ma alati vaikselt pöialt hoitsin. Ja imetlesin.
Südamlik kaastunne sulle, Kalle, sel raskel ajal! Ja jaksu, ikka edasi minna!