Et kirjutada.


Et kirjutada head raamatut,
tuleb võtta sulg,
kasta see tindipotti
ja valada paberile oma hing.
(L.Börne)

Kui keegi kunagi söandaks, kõik oma südamest sõnadesse panna- kirjutada sellest, mis ta päriselt läbi on teinud, mis tõepoolest on tema tõde, siis maailm lõhkeks. Lendaks tükkideks. Ja mitte ükski jumal, ega tahe, ei suudaks seda uuesti kokku panna.
Kui leiduks inimene, kes söandaks välja öelda kõik, mida ta sellest maailmst arvab, siis ei jääks talle alles enam midagi, millele toetuda. Kui ilmub see inimene, siis langeb maailm talle turjale. Kui ilmubki mõni inimene, silmis meeleheitlik ja näljane pilk- inimene, kes oleks valmis maailma muutma, siis saab maailmast temale vaenlane.
Kui me sattume vastamisi lehekülgedega, mis plahvatavad, mis haaravad ja kisuvad esile oigeid ja pisaraid, siis need on pärit mõnelt paindumatult inimeselt, kelle ainsaks allesjäänud kaitsevahendiks on tema sõnad. Ja et ta sõnad on alati tugevamad, kui maailma raskus. Tugevamad, kui kõik piinapingid kokku.
Kartes pilget, matad oma sügavaimad tunded südame sppidesse. Ja seal nad surevadki. Järele jääb vaid külm jõuetu meeleheide...