Tuhala AG, 24.02.

Kõigepealt tänud korraldajatele. Mõnus, väike treening- võistlus, iseenda ja koera proovimiseks. Ja kadestamisväärt plats.

Moona, esimene koht!!

Üllatus!? Jah. Lootsin vaid, et oma tasakaalukas tempos, teeb ta puhta raja. Ja et mina ise, mingit käkki kokku ei keera. Üllatus, seda enam, et peale eelmist, pikka ja rasket jäljepäeva, arvasin, et ta ei ole üldse nõus liikuma. Otsisime nimelt, üht kadunud koera. Ja koju saime alles pimeduse saabudes.

Asjade loomulik käik!? Jah. Jälgides Moona arengut viimaste kuude jooksul, võis arvata, et ta teeb oma elu parima jooksu. Motivatsioon treeningutes, on eriti kõrge. Ja koer naudib seda, mida ta teeb. Vaadake neid silmi. Seal on puhas rõõm tegemisest.

Ja tänu Sveta poolt antud vihjetele, on ka kiirus kenasti kasvaud.

Isemeelsest kakupunnist, on kasvanud, mõnusalt kontaktne kaisuloom. Kes naudib koos olemist ja koos tegemist. Hoiame pöialt, et kutsikapõlve tervisemured tagasi ei tuleks. Sära oma nime vääriliselt, Moon Light! Ja aitäh Sveta! Et usaldasid ja viitsisid hakata vaeva nägema sellise tõuga!

Flynt, 8.-9.

Aasta tagasi, ühel pimedal talveööl, tungisid sa ootamatult mu ellu. Lüües segamini kõik arusaamad ja tõekspidamised. Kogemused, mida olin aastatega tasapisi kogunud, olid hetkega nullitud. Vastu vaatasid vaid kaks hirmunud silma. Elu hakkas justkui otsast peale. Mure, eksimused, pisikesed edusammud ja taas kaos. Tean, et sul on siiani raske. Minevik ja olevik, lähevad sinu sees karvupidi kokku. Pimedus ja valgus saavad üheks. Mis on õige ja mis eksitav virvatuli. Kas tee, mille valisime, on ikka õige. Püüan olla su teejuhiks, selles keerulises maailmas. Seda rada läheme me koos edasi. Kuidas siis muidu. Tubli Flynt! Teadsin, mille peale ma välja lähen. Olin selleks valmis. Stardis võtsin peotäie maiuseid, et peale paari takistust teda koheselt premeerida. Aga tema arvas teisiti. Ja premeeris ennast jooksmisega ise. Jah, veidi piinlik, et kõigi ees kontakt meil nii ära kadus. Samas hea meel, et teises jooksus see kuigivõrd tagasi tuli. Ja tagumised kontaktpinnad olid endiselt super.

Kui nüüd ajas tagasi mõelda, siis kuu- poolteist tagasi, läks meil ka trennides asi käest ära. Ühesõnaga nii ära, et ilma rihmata ei saanud ühtki liigutust teha. Mis juhtus. Pead on murtud kõvasti. Ja mõningaid mõtteid on. Töötame. Ja tundub, et läheb jälle paremuse poole. Nii et see, mis ta tegi Tuhalas, oli üsna ette ennustatav nähtus. Aga meie eesmärgiks oligi vaid minna uut platsi nuusutama. Ja saama uusi kogemusi.

Hetkel on trennides suhteliselt hea kontakt. Ja heal päeval teeb kõiki takistusi väga hästi. Mis näitab, et ta oskab ja tahab teha. Nüüd on vaja veel panna need kaks asja kokku, kontakt ja takistused. Siis võib tasapisi juhtumagi hakata.

Paar pisikest karikat riiulis ja diplomid, näitavad, et suund on õige.Väikeste sammudega, kindlalt edasi. Ikka koos!