Öökullisilmadega arvutiekraanil.

Arvate, et operatsioon on möödas. Ja taastumisprotsess täies hoos. Arvake uuesti. Operatsioon on juba kolmas kord edasi lükatud. Esimesel korral pandi koer magama. Aeti jalg karvadest paljaks ja...Üllatus oli suur. Kogu jalg oli kaetud pisikeste punnikestega. Osadel mädane pea otsas. Muidugi ei riskitud sellises seisus lõigata. Oli oht, et pisik võiks nahast ka liigesesse levida. Otse loomulik, kui on võimalik vältida vähimatki riski, tuleb seda teha. Aga aeg läheb. Koer on kolmel jalal. Ja minu närv katkemiseni pingul.Kurb. Ääretult kurb on näha oma koera kannatamas.
Ja nagu punnidest oleks veel vähe, läksid koera kaenlaalused ja kube hauduma. Vähene liikumine, soe ja niiske ilm, pidev lamamine tegid oma töö. Mure. Mure. Ei muud. Ja punnid ei kadunud kuhugi. Pigem tuli neid uue lainena juurde. Ahastus. Teadmatus. Huupi pimeduses kobamine. Lõpuks tuli võtta proovid otse punnidest ja saata laborisse selguse saamiseks. Tänaseks on lõpuks kohtuotsus käes- stafülokokk. Lootus. Selgus. Kiireke pimeduses. Uus ravi. Uus ootus... Lootus.
Pika kodus istumise ja koera põetamise juures on üks hea külg ka. Arvuti. Ja piiramatu ligipääs igasugusele informatsioonile. Igasugustes keeltes. Loed, loed ja aina loed. Silmad väsimusest punnis ja liikumatud, justkui öökullil. Hetkeks puhkad. Ja jälle ammutad endasse teadmisi. Teiste kogemusi. Arutlusi ja uuringuid. Loed seni, kuni oled nii väsinud, et silmigi enam sulgeda ei oska. Justkui öökull.
Põlvesideme opist tean nüüd pea kõike. Tunnen ennast selle ootuses palju kindlamana ja rahulikumana. Nüüd võtame käsile stafülokoki. Justkui öökull...