Mitteammetlik SK
Vahiküla, 31.08

144,5p, Kohtunik Killu Ahi.
Eks me kõik oskame leida kauneid vabandusi selle kohta, miks koer ei tee. On see siis mõni teine, "kole" koer, inimesed või maa peale laskuv õhtuhämarus. Aga põhjus on üks- koer pole veel valmis.
Ja tean, et Flynt pole veel valmis. Ta on liiga ebastabiilne. Iga väiksemgi asi võib ta rivist välja lüüa. Iga rohukõrregi taga võib "suur kole" varitseda.
O püsilamamise eest. Eks seda ole omajagu harjutatud. Ja 5min. ei ole mingi probleem lamada. Ka koertega koos oleme seda teinud. Kasvõi eile. 4minutit, köömes. Flynt isegi ei nihelenud. Aga probleem on selles, et me ei ole just väga palju lamanud segajatega. Aga algklassi lamamises on segajaid alati. Järelikult tuleb rohkem rõhku panna suurte segajatega lamamisele.
7,0 liikumine ilma rihmata. Kuskilt pimedusest tuli peale "suur kole". Minule nähtamatu. Tema jaoks hirmu ja õudu tekitav. Kartsin, et ta jookseb ära. Aga ei. Kuigi tema taltsutamisega oli üksjagu tegemist. Selle nahka läks ka koku käimine. Proovi sa teha pöördeid koeraga, kes ei ole sinuga kontaktis.
Lõpuks suutis ta ennast kuigivõrd koguda. Tuli meelde, et mina olen ka olemas. Ja ülejäänud sooritustega võib täiesti rahule jääda.
Suurepärane kogemus, mulle endale. Ja Flyndile. Võõras plats. Pealtvaatajad, kohe seal samas sumisemas. Maale laskuv õhtuhämarus. Jahedus. Kaks tundi puuris, platsi ääres, oma järge ootamas. Segajaid rohkem, kui küllaga.
Isegi kiita saime. Väga head vasakpöörded. Ja tegelikult väga hea koer. Ja lõpuks, minule endale, väga head kogemused. Usalda ennast ja koera. Vaikselt hakkab tulema.
Kummardus korraldajatele!

AG O
29.08

Mis siin ikka pikalt rääkida. See koer ei lähe poomile. Ja ei hakkagi minema. Pool aastat pole läinud. Miks ta peakski enam minema hakkama.
Seega kaks tõket oli tema jaoks võimete piir. Ja õppetund, et hirmutava poomi peale ei peagi minema. Ja võib ära joosta. Oma vigadest ma ei hakka rääkimagi.
Täna hommikuse trenni seis on selline, et AG platsil ei tule ta enam minu juurdegi. Ja jookseb eest ära. Kartuses, et jälle lohistatakse poomile.
Asja ei ole muutnud, ei maius, klikker, sund, ega ka paari kuune puhkus poomist.
Kõik hakkab jälle otsast peale.... Kui ma endas veel jõudu leian.

Kaos.

Hinges.
Järgnev kirjatükk, ei ole mõeldud kellegi süüdistamiseks. Ega enese õigustamiseks. Ega taotle ka mingit ühest ja kindlat tõde. Pigem on see minu nägemus asjadest, minule endale. Enese taasleidmiseks. Enesega vaidlemiseks. Ise enese mätta otsast. Tõeotsinguteks oma hingega.
Õigupoolest sundis mind tegudele, üks nähtud ja hinge kriipima jäänud KK eksam. See tekitas segaseid tundeid. Kaost hinges. Ideaalid olid jalge alla trambitud. Jumalad kukutatud. Kuhu edasi. Ja kas kõigel ongi enam mõtet. Milleks siis üldse koolitada koera. Ja iseennast. Mõistus keeldub uskumast, mida silmad näevad. Valus. Ja kurb. Tekkib käega löömise tunne.
Kas meie väikses eestis, on tõesti kohtunike tase sedavõrd erinev. Justkui oleks neid kohtunikke sadu ja sadu. Et üks ei tea, mida teine teeb. Ja teine ei tea, kuidas kolmas hindab. Aga reeglid!!! Milleks meile siis neid üldse vaja on!? Kellele.
"Eksami või võistluse ajal on keelatud kasutada ranget või poovas asendis kaelarihma." Aga kui koer lohistatakse platsile täispoovas rihmas nagu märga kaltsu. Kui kogu võistluse ajal sikutatakse ja tiritakse koera poovas rihmas. Minu silmis, ei ole see koer siis lihtsalt eksami soorituseks valmis. Ja kohtunik, kes sellist asja lubab, ei vääri kohtuniku tiitlit, minu silmis. Kohtunik, kes ei pea kinni reeglitest!!!???
Või peaks just minema sellise kohtuniku juurde. Saaks 100p kergelt täis. Pärast hea rusikatega rindu taguda ja hõisata- "Vaadake, kui hea koer mul on. Ja kui hea koolitaja ma olen."
Aga kui koer tuleb püsilamamisest ära. Ja apportit ei too. Kui üldse on esinemine konarlik. Ja saab eksami tehtud!!! Räigematest asjadest ma ei hakka rääkimagi.
Mõelgem oma tegudele. Me ise trambime need ideaalid jalge alla. Hävitame kõik kauni. Kas peale meid on veel järgijaid, kes need ideaalid tuhast tõsta suudavad. Vaid mõned tõelised fanatid. Entusjastid. Heas mõttes. Kummardus teile! Teie najal püsibki kõik veel püsti.
Lööks käega. Annaks alla. Aga ei.
Olen loonud oma silme ette ideaali. See on nagu jumal, kelle poole kummardada. Ja kelle jalge ette jahisaak tuua. Kena nägemus. Mille poole püüelda. Mis toob rahu taas hinge. Mis siis, et sa pead sõitma sadade kilomeetrite taha, ennast tõestama. Läbi kukkuma. Ja taas minema. Aga see tasub ennast ära. Kui sa saad korralikult kohtunikult, korralikud punktid, siis on su hing rahul ja rõõmus. Et kellele ma neid punkte ja sooritust näitama lähen. Ei kellegile. Vaid ise endale. See aitab hinde panna su enda tööle. Kätte juhatada õiged suunad. Ja kitsaskohad. Ja edasi minna. Ikka selle kauni nägemuse poole, mis sa ise endale oled loonud.

Tunnelid lll
16.08

No näedsa. Mina hõljun siin alles pilvedes. Ja juba tuleb karm käsk- kobi blogisse. Noh, siin ma siis nüüd olen. Midagi peaks kirja panema. Lugeja ootab seletust. Vaatan kaugusesse ja kruvin pingeid üles. Keegi ei tea mu mõtteid. Ei oska välja lugeda. Ei aima.
Aga mis siin ikka keerutada. Kõik teavad niigi, kuidas läks. Kaks disklafi. Mõlemilt rajalt nullid. Nagu alati. Aga...
Aga ma olen äärmiselt rahul. Need olid kaks parimat jooksu, mida me siiani teinud olime. Ka kaotus võib ilus ja imeline olla. Ei hakka lugejat tüütama. Ja mõlemit jooksu eraldi lahti seletama. Igal ühel on endagagi piisavalt tegemist.
Oli imeline päev! Nii kontaktne! Nii juhitav! Ja kiire koer! See, et ta valesse auku läks, oli minu viga. Lihtsalt ei jõudnud talle järgi. Kui ma olen tema kõrval või veidi eespool, on kõik korras. Ja koer hästi juhitav.Pruugib mul vaid küüne võrragi taha jääda, tormab ta esimesse ette jäävasse auku või tõkkele. Niipalju suur on see kiirus. Ja lust joosta. Tõeline nauding on sellise koeraga ühes tiimis olla.
Käin siin ikka ja jälle, mõtetes rajad uuesti läbi. On kohti, kus oleks võinud teisiti juhtida. Teisiti liikuda. Aga ka sellisel juhul oleks jäänud küsimus, kas ma ikka jõuan...
Kohtumiseni järgmisel osavõistlusel!

KK1, Valga

14.08

Tehtud! 88p, kohtunik Marika Mikk.

Hullumeelne päev. Hommikune AG trenn. Pikk Valga sõit. KK eksam. Koju tagasi jõudsin alles südaööl, 1.30.

Pikk sõit annab aega ise endaga tegelemiseks. Meenutasin algust. Siis kui kõik alles algas. Sellega võrreldes, tundus kõik suurepärane. Ka viimastele trennidele mõeldes, oli hing rahul. Tööd on tehtud. Areng on küll aeglasem, kui hing ihkaks. Aga kõik tuleb. Tasapisi. Omas tempos. Selle koera jaoks ainuvõimalikku teed pidi.

Tartu ligi jõudes, hakkas taevasse süngeid pilvi kogunema. Järsult kõik muutus. Vihma kallas kui oavarrest. Päike oli kadunud. Ka minu hingest. Mida ma teen koeraga, kes kardab vihma. Paanika. Tartu kohal küll näitas päikest. Aga see oli ajutine. Valgasse jõudsin paduvihmas.

Õnneks olid aga korraldajad ilmataadiga lepingu teinud. Ilmselt ka korralikult kinni maksnud. Hetk enne algust, keerati taevased kraanid kinni. Seda kuni võistluste lõpuni. Suurepärane! Aga autoteed polnud nad platsi äärest ikka ära koristanud. :(

Ja läkski lahti. Flynt esimeses paaris, esimesena tööle.

Algasend...koer mõnusalt kontaktis. See andis lootust. Minek... Silmside. Ja pööre... No mida kuradit ma tegin! Mingi ilmatu kaarega pöörde. Ilmselt alateadlikult püüdsin aidata koera. Et oleks lihtsam pöörata. Et ei kaoks kõrvalt ära. Kuigi, ta ju oskab teravaid pöördeid. Ise endaga pragamas. Peas vasardamas mõte, vaata otsa, vaata otsa... Edasi, edasi, edasi.... Hilisemates kommentaarides mainiti, et kohati oli MMi käimine. Jes! Vähemasti ta näitas, et oskab. Küllap see rahugi hinge jõuab.

Istuma minek. Läks kenasti istuma. Ja avastas autod... Aga ometi püsis. Lamamiselt siia kutsumine. Sama asi. Läks lamama. Ja jäi autosi vahtima. Idee järgi peaks ootama, kuni koer otsa vaatab ja siis andma käskluse. Aga tema vahib autosi. Kaua ma ootan. Nii saame nulli. Riskin. Ja annan käskluse. Ja ta tuleb. Tuleb kohe kõrvale. Aga ette!? No olgu. Peaasi et tuli.

Kohale minek oli hea. Kartsin seda. Viimastes trennides oli ta äkki pähe võtnud, et peab koti otsa lamama minema. Kõik sujus kenasti. Seda korda tuli aga korrektselt ette. Ja seejärel viltu kõrvale.

Hantel. Oh, sellega on meil kõva tegemist olnud. Ei võtnud ta ju kunagi üldse mingit puidust asja suhu. Ja ega tal praegugi veel õiget haaret pole. Seda korda pillaski hantli maha. Vaikisin ja vahetasime pilke. Aru sai. Võttis hantli ja tuli kiiresti minu juurde. Eelneva kompensatsiooniks hakkas aga hantlit närima. Sain aru, et koeral hakkab katus sõitma.

Tõke oli hea. Ja siis tuli see mida ma kõige rohkem pelgasin. Püsilamamine. Rahulikus olukorras lamab ta ka joksukas emase läheduses. See on järgi proovitud. Hirmutavas situatsioonis, kipub aga minu juurde varjule tulema. Ja lamas lõpuni! Jes! Jes! Jes! Oleksin tahtnud ta sülle haarata. Mürada. Hullata. Nii hea meel oli. Punkti summat ma siis veel ei teadnud. Aga see polnudki oluline. Teadsin, et saime hakkama. Ja eelkõige Flynt, minu ja ise endaga. Ja näitas, et oskab. Muidugi, keegi minus sügaval, virises jälle- see ei olnud see, mida ta oskab. Ta oskab ju paremini. Aga see hääl oli nii jõuetu. Peaaegu sosin. Ma lausa pakatasin rõõmust ja rahulolust. Tulemuse tegi minu silmis väärtuslikumaks veel see, et olime paaris "sakslasega". Neid ta paaniliselt kardab. Kunagi oli üks selline teda rünnanud. Üks märk on jälle maas. Nüüd on vaja vaid oskusi lihvida. Ja edasi minna. Ikka nii nagu varem. Tasapisi. Omas igikulgevas tempos.

Siil udus.
Küllap see siilgi seal kuskil oli.

Paunakas.

Tagasitee Peipsi äärest oli nukker. Kuidagi ei oleks tahtnud veel lahkuda. Aga pidi. Keegi oli meid reganud tunnelite osavõistlusele. Nii et tagumine aeg saabuda, oli laupäeva õhtu. Aga paari tunnine sõit, annab aega arutlusteks. Ja nii sündiski otsus, minna esmaspäeval Paunjärvele, puhkusest puhkama. Mõeldud- tehtud. Veel üks nädalake lisaks, oli igapäeva kaoses, taevalik kingitus.

Vaatamata pisukesele ülerahvastatusele, oli taas kord olemist vääriv nädal. Päike, vesi ja kalapüük. Naabriteks saime endile kõrkjates pesitseva pardipere, kes olid nii jultunud, et käisid kordamööda koeri sõimamas ja nende tühje kausse nokitsemas.

Puhkus oli jumalik.
Ja õhtusöök kippus keele alla viima.Kas te teate, mis tunne on, kui maimuparv üritab teie jalgadelt karvu eemaldada. :) Või olete te näinud, kuidas havipoiss jahti peab. Või tundnud erutust, kui poole meetrine haug, lanti taga ajades jalgadesse kihutab. See on rikkus, mis jääb mulle elu lõpuni alles. Ja mitte keegi ei saa seda minult ära võtta.

Aga kõik möödub. Jääb vaid imeline mälestus. Ja lootus. Et järgmine aasta jälle...

(soovijad leiavad lisa pilte ikka vanast kohast)

Tunnelid ll .

26.07

Jälle viimased! Terve kuu pikkune treeningpaus, andis ennast kõvasti tunda. Ära jooks mõlemil rajal. Mõni küsis, et midagi te ju ometi tegite, kuulekust kodus. Ei teinud. Kohe mitte midagi ei teinud. See oli tõeline puhkus. Nii koertele, kui minule. Lihtsalt puhkus. Ja mõtete koondamine.

Aga see selleks. Ära jooks mõlemil rajal...

Hea, et mul ei olnud aega kohe omi mõtteid kirja panna. Need olnuks mustemad, kui must. Nüüd, tagantjärgi kaalutledes, olen ikkagi rahul. Keda ma petta üritan. Pole meil ju kontakti veel ollagi. Erutavas situatsioonis, keeb ta lihtsalt üle. Ja mina olen teisejärguline. Kuigi, kord- korralt, tundub asi paremuse poole minevat. Ei jookse ta enam nii kaugele ja nii kauaks. Rahunemine saabub kiiremini. Ja hirmud ei ole enam nii hirmsad.

Enne võistlust ei suutnud me jõuda mingile kokkuleppele. Ei pall, ei maius ega sikutamine, suutnud temas huvi äratada. Koer oli lukus. Üritasin ette mõelda, et kuidas ta käituda võib. Ja kuidas mina peaks... Aga rajal oli hoopis teine koer. Rõõmust ja energiast pakatav, vasikas kevadisel murul. Kui selle kiiruse ja energia kuidagi raamidesse saaks mahutada.

Näpuga näitajad võivad endiselt vehkida. Mina olen rahul. Mul on kuulekas ja lahe kodukoer. Kes mu ellu on toonud nii palju uut. Ja andnud hea õppetunni. Tulevikuks. Kui me ka kunagi saavutame midagi, on see tore. Kui ei, pole ka sellest midagi. Igas meie päevas on killuke päikest. Ja väikene õppetund.