Kevadpäev botaanika aias.

See pole enam see, mis oma 20 aastat tagasi. Aga eks see ole ka mõistetav. Kommerts kolib kõikjale sisse. Või ongi see hoolitsuse puudus näiline. Taotluslik. Et näida looduslikuna.
Või olen mina, koos oma maailmavaadetega muutunud. Pigem vastupidi. Üksikust uitajast on saanud hoopis leplikum inimene.
Kuivetanud lehed, sammaldunud maapind, kolletuvad taimed... See ei ole enam see... Aga ikka ja jälle lähed sa sinna. Justkui midagi otsides. Leida lootes. Vaatad valgust läbi lehtede. Põlvitad lille eest, justkui au andes, nuuskides iga väikasematki õit. Ahmid endasse lõhnadest tiinet õhku. Suled silmad ja lahustud endas. Aeg voogab läbi su sõrmede, hetkeks riivates. Ja edasi tormates. Üllatusega avastad, et päevatee kaob õhtusse.
Sätid minekule. Käed tühjades taskutes. Polegi midagi leidnud!? Aga ei. Salaja, justkui vargana, oled kaasa viinud hingerahu. Ja armastuse. Kõige elava vastu. See mis on sinu hinges, on igavesti sinu. Mitte keeg ei saa seda sinult ära võtta.
Ära kogu endale aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad. Kus vargad sisse murravad ja need minema viivad. Vaid kogu endale aardeid südamesse. Sest seal, kus on sinu aarded, on ka sinu hing.
http://public.fotki.com/murdjaloom/kevadpev-botaanika-aias/