Poola ja poolakad.

Poolakas ütleb oma keele kohta isakeel (jezyk ojczysty). Eestlastel on see emakeel. Poolakas tähistab oma nimepäeva. Eestlane sünnipäeva.Poolakas puistab ohtralt õnnitlusi ja suudleb kolm korda põsele. Eestlane piirdub õnnesoovi ja käepigistusega. Poolakas ei näe selles, et ta suu peaaegu üldse vakka ei püsi, midagi halba, isegi siis, kui vestluskaaslane ei jõua tema kiiret sõnadevoolu jälgida.
Poolaks püüab teid pidevalt veenda selles, et midagi lihtsalt peab tegema, nägema, ära proovima või kellegiga peab tutvuma. Isegi kõige väiksemate asjade korraldamisel saadab teda missioonitunne.
Kõige populaarsemad lilled on Poolas roos, gerbera, nelk, freesia. Üks Poola sümboleid on punane moon. Levinumad puuliigid on kask, pärn ja leinapaju. (minumeelest ka tamm, selliseid tammikuid pole mina veel kohanud nagu Poolas)
Poolaga seostuvad linnud on toonekurg ja kotkas. Kõige suurem loom, kelle üle poolakad uhkust tunnevad on piison. Ning vähemalt korra aastas- jõuluajal leidub iga poolaka toidulaual karpkala.
Poola rahvusvärvid on valge, mis sümboliseeribrahva vaimupuhtust. Ja punane, isamaa eest valatud veri. Poola riigihümn algab sõnadega, Jeszcze Polska nie zginela poki my zyjemy! (Poola pole veel hukkunud, kuni elame meie)
Poolas ei ole kunagi liiga palju kasutada kuldset sõnakolmikut- prosze, dziekuje, przepraszam. (palun, tänan, vabandust)
Poola vana hea komme hoolib külalistest. Vanasõna ütleb: külaline majas- Jumal majas!