Keila Karikas SKs.

150p., II järk, ühe nulliga. Kohtunik Timo Pussinen. MA I koht. Närvesöövas konkurensis ise enda sisemise minaga.

Kui tahad olla alati edukas, sõnasta oma eesmärk peale tegevuse lõppemist. No mis eesmärgist me siin räägime. Kõik eesmärgid olid lükatud kaugesse tulevikku. Peale pikka talve vaevas mind motivatsiooni puudus. Ja kiiret lahendust vajavad kodused tööd. Õhtul, kui kolinal kokku vajusid, jõudsid viimase asjana tunda süümepiinu, et koerad on jälle ülekohtuselt vähe aega saanud. Aga päevad möödusid meeletu kiirusega. Ja võistluskalendrisse ei julenud vaadatagi. Eesmärgid!? Jah, need said seatud juuli-augusti kuusse. Lootsin selleks ajaks jälle asjad korda saada. Ja mõned võistlused teha.

Aga siis potsatas mu postkasti kiri, koos küsimusega, et kas ma enam SKga ei tegelegi. Ikka tegelen. Ja pakkumine oli ahvatlev. Aga minna võistlema koeraga, kellega pole terve talv midagi tehtud. Minna võistlema karikavõistluste raames. Mis siis, et mitte ammetlikuna. Kaos. Vastutus. Enesesüüdistamine. Samas oli aga suur soov kontrollida koera oskusi ja oma närvi. Ja otsustasin minna. Nõrk inimene on nii kergelt ära räägitav. :)

Mul on SUPERLAHE koer! 150p, ühe nulliga. Praktiliselt treenimata koeraga. Vast paranenud jalaga, mis ei võimaldanud üleüldse mingeid treeninguid, võistlustele eelnevatel nädalatel. Nii palju punkte pole meil veel kunagi olnud. Samas hakkab kohe kahtluseuss urgitsema. Äkki pehmele koerale ongi rohkem puhkust vaja. Äkki me sügisel pingutasime üle, lootes tulemust kirja saada. Äkki... Äkki... Äkki...

Olen rahul. Latt on jälle veidi kõrgemale upitatud. Nüüd on vaja see ületada. Ja edasi liikuda. Maha istuda. Ja tõsiselt mõelda. Üle. Ja ümber. Kõik uuesti paika panna. Rahu ja selgus ise endas leida.

Santlaager.

Koer on katki. :( Jälle. Miks need koerad küll nii pehmest materjalist on tehtud. Arumaeisaa, kuidas siis nüüd. Pidevalt kontrollin ja kontrollin ja kontrollin... Et aed oleks turvaline. Ja midagi ohtlikku ripakil poleks. Üritan välistada võimaluse, et midagi juhtuks. Ja nagu kiuste. Ikka ta oskab.
Õnneks ei midagi hullu. Aga trenni jälle teha ei saa. Ei saa luua olukorda, kus trenn oleks valus või vastumeelne. Ja lükkame võistlusplaanid jälle edasi.

Ehitamine ei ole naiste töö.

Sajab. Ja maa on valge. Hetk ise enda jaoks. Sunnitud puhkus. Vastu minu enda tahtmist. Kuda sa siin puhkad, kui ööpäevas on vaid 24 tundi. Töö tahab tegemist. Ja asi ajamist. Ilmataadil muidugi lihtne. Istub seal pilvel, jalad rippu. Lükkab ämbri kummuli. Ja meil aina sajab.
Vaatan igatsusega õue... Käsil on kiired ja toimekad ajad. Valminud on aiamaja, e. putka juurdeehitus. Sellega seoses on kõik oodatud kohvile. ;)
Hetkel on valmimisjärgus uus koerteaedik. Katusega ja puha. Ei, mitte et mul seda nüüd hetkel hirmsasti vaja oleks. Aga uuele kutsikale mõeldes ehk küll. Uut koera karja tuues, on minu kohus likvideerida kõik kaklus ja tülinorimise võimalused. Või siis vähemalt viia need võimaliku miinimumini. Veel teadmata, kuidas kujunevad suhted karjas, olen ette võtnud aediku ehitamise. Kui uus tegelane kodus, on on juba hilja ülepea midagi aretama hakata. Seda enam, et ehitamine ei ole naiste töö. Aga naistel on nutti. Ehk andke raske või keeruline töö lollile.Ja ta mõtleb välja lihtsama ja kiirema tee selle lahendamiseks. Aga mina pole ju loll. Seega lihtsam ja kiirem tee lahenduseni jõuda, on kuskil kaugel minust. Kellegi teise õue peal.
Lihtsaim tee oleks kasutada akudrelli ja kruvisid. Aga kruvid maksavad. Ja drell seisab kasutuna nurgas. Nii tuli varuvarjandina kasutada, kunagi kuskilt välja kistud ja sirgeks taotud naelu. Hea mälestus Papast, kaugel kuuri nurgas. Tänud sulle, et sa õpetasid mind haamrit pihus hoidma ja lihtsalt eluga toime tulema!
Aga proovi sa vana ja kuivetanud laua sisse poolroostes naelu taguda. Ae muskel, kuhu sa kadunud oled! Ja seda veel katusel. Pagan! Kõik mis on minu peast kõrgemal, on liiga kõrge. Aga ma ei saanud aedikut teha ka nii madalat, et ise seal sees ringi oleksin roomanud. Kuigi koertele oleks see hirmsasti meeldinud.
Siis veel igasugu talad ja nurgad ja ühendused ja... Kui ette näha ei oska, tuleb tagantjärgi lappida. Lood on mu parim sõber. Ta on minuga koos katusel ja katuse all. Teate te ikka, mis riistapuu see on.
Võrgu kinnitamiseks oli klambreid vaja. Ehk jälle raha. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kui sa võtad naelal pea maha ja tangidega ta U-kujuliseks käänad, siis tundub see isegi parem, kui kalli raha eest soetatud euroklambrid. Ikkagi oma käekestega vormitud.
Nüüd on puudu vaid VV. Värav ja värv.Väravaga pole probleemi. Idee torgib peas. Ainult ilmataat segab. Värv on esialgu veel poes. Aga küll ma selle ka ükskord ära tassin.
Aediku vastuvõtu komisjon on ka juba kohal käinud. Ja heaks kiitnud. Tunnustus minu tööle. Ja sinikatele. Kõige enam meeldis see Hectorile. Sest tema kuut sai aedikusse veetud. Ja omanik käib seal öösiti magamas. Moona oli ka asjaga rahul. Kuigi tema pilgust paistis küsimus, e tmis, kavatsed sa tõesti siin elama hakata. Ja käis kuudi katusel vaatamas, mis mina seal aediku katusel toimetan. Flynt üritas läbi võre palli toppida. Teadagi see tal ei õnnestunud. Ja kuidagi ei saanud ta aru, et selleks otstarbeks on aedikule värav jäätud. Aga ega seda saa talle pahaks panna. Tal ju kõige väiksem pea. Kus sa siis ikka kohe kõigile probleemidele lahenduse leiad.
Vaatan õue...
Ikka sajab. Saagida ju kuuri all saaks. Aga mõõdud on vaja võtta. Ja kokku klopsima nagunii ei mahu. Väljas saab aga kõik märjaks ja libedaks. Nii et siis ikkagi tubane päev. Üle hulga aja saab jälle arvuti taha. Vaatan mis sõbrad on vahepeal teinud. Mis juhtunud. Ja mis tulemas. Lähen võtan tassikese kuuma kohvi. Ja tulen hetkeks teie sekka...