Kevad südames.

Kas te olete märganud, millise kummalise tunde äratab meis loodus. Temas on kõik nii täiuslik. Nii selge. Ja me imetleme seda. Samal ajal tekitab see nukrust. Rahutust. Ja ärevust. Sest me tajume sügavamini oma enda ebatäiuslikkust. Sellised mõtted tekkivad, kui vahid tardunult enda ümber.
Loodus on tiine.Taas kord sündimise vaevas. Ja taas kord vahid ammuli sui. Justkui poleks seda kõike varem märganudki. Ja ega vist olegi. Iga aasta on ta uus. Teistmoodi. Loodus oma mitmekesisuses. Läbi minu silmade.
Viimane aeg on ammutada endasse seda igipõlist looduse energiat. Laadida akud. Ja minna. Sinna, kus sügisel pooleli jäi. Uute unistustega.
Talv. Masendavalt pikk. Ja võrratult kaunis. Sellist lumemöllu ja külma, minu ihuliikmed ei mäletagi. Nii tõdeb elukogenud inimene. Aga see võrratu ilu, tekitas masendust. Kaua sa ikka toas istud. Või kaua sa ikka pakases ringi trambid. Üksi. Erinevatel põhjustel ei tulnud ka ükski koer kõne alla. Kes kartis külma. Ja kelle puusad ei kannatanud lumes müttamist. Aga talvised teeolud olid ohtlikult kitsad ja libedad.
Sulgusin ise endasse. Et vaadata sissepoole. Vaatasin uurivate silmadega. Sellest tekkis ridamisi kõhklusi. Ja kindlaid arusaamisi. Loodetavasti olen ma täna enda vastu ausam ja hellem, kui neil lumistel kuudel. Nüüd on viimane aeg, teha teoks oma unistused. Ja salasoovid. Kõigi ja kõige kiuste, elada endale.