Armastus.
See igapäevane asi- armastus. Kui poleks usku, lootust ja armastust, poleks meid olemaski. Kui poleks usku, et jääme kestma. Kui poleks lootust, et saame hakkama. Ja kui me ei armastaks, siis poleks millessegi uskuda ega midagi loota. Aga igaühel on ju miski või keegi armas. Ja igaühel on, mida loota ja uskuga. Ainult pole aega, keset elukeerist, korraks seisatada ja sellele mõelda. Nii nagu paljudel meist, pole mahti jälgida päikeseloojangut. Kuulata linnulaulu, vaadata elavat tuld ja voolavat vett. Kuigi, igaühe jaoks on need lihtsad asjad olemas.
Eks see armastus ongi selline igapäevane asi. Tööde- tegemiste kõrvalt, ei pane seda tähelegi. Kuigi peaks. Sest armastus on see, mis päev päeva järel soojendab südant. Annab jõudu, raskuste kiuste, edasi elada. Kuigi, sellest ei räägita. Ja võibolla ei mõeldagi.
Mis oli, see meenub vahetevahel, rõõmu või kurbusega. Mis on, tuleb hoida ja kalliks pidada. Ning elu sisuks on lihtsalt iga elatud päev. Tänane. Homne. Niipalju, kui neid antud. Igaühel on oma väärtus.
Ja tunnistagem- igas päevas on ka armastust. Olgu see armastus, kas inimeste või loomade vastu. Armastada võib maailma või iseennast. Ja armastada tuleb elu. Sellisena nagu ta on. Sest teist lihtsalt ei anta...