Kõik koera heaks.

Südamlik tänu!

Suured, suured tänud dr. Garri Tralmanile, tänu kellele on tänased superuudised võimalikuks saanud! Tänud hoolimast ja vaeva nägemast! Kummardus, minu ja Kaiseri poolt!!!
Ja suured tänud dr. Aivi Org!!! Ning Kenno kliiniku personal! Oli suurepärane päev.

Eelmise aasta lõpuks, olime jõudnud sinnamaale, et enam edasi ei osanud. Ei julenud. Küsimused ja kahtlused vaevasid pead. Kas jalg kannab. Palju ta kannab. Mida me võime. Ja kuidas edasi. Siiani oli usinat tööd tehtud. Ikka vähehaaval koormust suurendades. Keerukamaid, liikuvust suurendavaid harjutusi lisatud. Kõik ikka terve tuleviku nimel. Aga sellest enam ei piisanud. Oli vaja kuidagi edasi liikuda. Et talved on meil pikad, pimedad ja üldjuhul külmad, siis ainuke pääsetee oleks jooksulint. Koerale. Aga kuidas alustada. Kuidas edasi liikuda. Selleks oli vaja spetsialisti hinnangut. Nii saigi otsustatud Pärnu kasuks.
Rääkisime ära oma haigusloo. Pulss kirja . Ja lindile. Oi, see oli natuke kole. Mingi jama. Kõva mees üritas minu juurde pageda. Aga võta näpust. Kui ikka oskuslikud käed sind hoiavad ja rahustavad, saad lõpuks aru, et asi on tegelikult lahe. Aga liiga lahe ei või ka olla. Siis hakatakse ringi vahtima. Ja nägusid tegema. Kõik inimesed on vaja ju üle musitada. Kes siis sedaviisi joosta saab. Veidi väsides, tuli ka keskendumine. Ja lõpuks lippas lindil keskendunud koer. Uskumatu, kui kiirelt nad ikka asja käppa saavad.
Jooksu lõpetades mõõtsime jälle pulssi. Ja peale taastumisperioodi. Lõpuks panime koera seisma ja uurisime lihaste seisukorda ja põlve taastumist.
Üldine hinnang oli väga hea. Koera füüsiline seisund on hea. Taastumine koormusest hea. Ja parem, kui ükskõik mis näituse võit- tagajala lihased on võrdses seisus!!! Mis tähendab, et opereeritud jalg on hästi taastunud. Ja kui poleks teadnud, siis poleks osanudki pakkuda, et ühte jalga on opereeritud. JESS!!! Kõik on läinud õiget rada. Töö ja vaev on vilja kandnud. Tahaks lennata...
Muidugi ei tähenda see seda, et nüüd hakkame treenima ja võistlema. Ei, kindlasti mitte. IPO võib unustada. A- tõket ei hakka me kunagi proovima. Ja KK3 meetristki pole vaja. Kõige olulisem on terve koer. Ma ei taha riskida. Aga jälg. Vot selle tahaks nüüd küll tõsiselt käsile võtta...
Koju kaasa saime edasise treeningplaani. Ja nõuanded. Töö jatkub. Ja kõik läheb edasi...

Suur päev- suurpäev.
Eile oli siis see suurpäev, kui esimest korda, lasin metsas lahti Flyndi ja Kaiseri korraga. Jajah, lugesite õigesti, esimest korda. Kaiseri 2,5 aasta jooksul. Eks te võite ju kulmu kergitada. Aga mina olen kiiksudega kanaema. Ja mul on üks kiiksudega koer. Flynt on küll äärmiselt tubli ja kuulekas koer. Aga tema ärajooksmiskirega, pole me kõigi 4 aasta jooksul suutnud midagi ette võtta. Või on see pigem jooksmiskirg. Kui ta üksi metsas lahti lasta, siis hetkega kaob ta silmapiirilt. Ja teise hetkega on tagasi. Aga sellest hetkest piisab, et õpetada nooremale, et asjad nii käivadki ja võib metsa kimada. Rääkimata ta kirest autosid jälitada. Sellega oleme me kõva tööd teinud. Kokkulepitud autojuht, kokkulepitud kohas, koerale aru pähe panemas. Ei midagi. Auto on tema elus kõige püham asi. Saagiinstinkt ja jahikirg. Aga miks ta siis jälitab helehalli jeepi. Seda kahel korral. Aga punase järgi ei lähe. Juhus. Võibolla. Ja mina rohkem katsetada ei taha. See koer saab lahti ainult väga valitud kohtades. Ja tõele au andes, ega Flynt värske kitsejälje eeski risti ette löö. Muidugi tuleb ta tagasi. Aga...Minu jaoks on juba 3 minutit ka liiga pikk aeg. Seepärast ma ei suudagi mõista, kuidas jahikoerte omanikud, lasevad koerad metsa lahti. 2-3 tundi on koerad lihtsalt kuskil. Jälgi ajamas. Minu koer, peab olema minu silma all. Punkt. Ja nii ongi.
Kaiser seevastu on ülimalt kontaktne ja kuulekas. Ära kutsutav. Ja distantsilt lamama pandav. Jah aga ma ei tea, kuidas toimib see siis, kui põõsa tagant hüppab välja jänes. Või puu taga on peidus kits. Värskete kitse jälgede peale ta ei lähe. See on kontrollitud. Korduvalt. Isegi mitte nii värskete, et kitsed veel silmapiiril näha. Aga 100% usaldada, ei saa ma teda ikkagi. Sest koer on koer.
 Ma ei hakka rääkima, koha, hetke ja situatsiooni valikust. See võtaks terve lehekülje. Niisiis, värinaga hinges, lasin mõlemad lahti...Flynt tippis minema. Mitte eriti kaugele ja kiirustamata. Sest ta oli juba paar kiiremat ringi teinud. Kaiser seisab ja vahib mind. Justkui küsides, et mismõttes "vaba", Flynt on ju lahti. Pidin andma veel paar innustavat käsklust, et Kaiser läheks. Ja ega ta väga minna tahtnudki. Sest metsas on minuga lahedam. Saab pulka ja palli. Ja mine tea mida veel. Flynt kutsus teist mängima. Aga sel polnud aega. Mets oli puid täis, mis vajasid maha võtmist. Ja kui ma midagi ei visanud, siis asus ta oma põhiülesande juurde. Nimelt arvab Kaiser, et tema elu eesmärgiks on, hävitada kogu olemasolev lumi.
Väike trenn ja testimine käis asja juurde. Kaiser oli mõnusalt kontaktne. Ja ära kutsutav. Isegi siis, kui Flynt esimese käsu peale ei kuuletunud. Või läks minu taluvuspiiridest välja. Olin rahul. See näitas selgelt, et Kaiser on minu koer. Mitte Flyndi koer. Mõnus päev metsas, andis julgust ja enesekindlust juurde. Nii on endalgi mõnusam loodust nautida, kui keegi ei pea pidevalt su küljes kinni olema.

Tartu, 12.01
Jälle avalikkuse ees. Ei, me ei osalenud näitusel. Käisime vaid teisi vaatamas. Ehk siis lihtsalt sotsialiseerumas. Ja meelde tuletamas, et ka sellised kohad, nagu näitused, on veel endiselt olemas. 4 kuud on möödas opist. Ja 6 kuud kõikide hädade algusest. Vaikselt oleme lihast kasvatanud. Ja jalga treeninud. Sedavõrd, et oli julgus tulla ka teiste hulka, näituse libedale põrandale.
Eks ma pabistasin ikka küll. Suur, isane elukas, kes pole teisi koeri 6 kuud näinud. Koer, kelle energia ja tegutsemistahe on lõputu, lastakse teiste koerte hulka... Niisiis valmistusin hullemaks. Aga hullu polnudki. Saime kiirelt kontakti. Tegime õues mõned kiired harjutused. Ja läksime sisse. Hoidsime maiusekontakti. Ja ma ütleks, et asi pole nii hea olnudki. Muidugi, kui ise ei osale, oled sa ainult oma koera päralt. Hoiad ja tegeled temaga. Ei pabista, kas jõuad või ei. Näitusele minnes on aga ühes käes koer. Teises puur. Hammaste vahel dokumendid. Kaenla all veel miskit. Ühesõnaga kaos.
Teekond doberite ringini sujus kenasti. Kitsas ju veidi oli. Aga arvestades, et Kaiser on 5 kg alla võtnud, siis mahtusime ikka läbi küll. Ja kuna doberid olid eelviimane tõug, siis peale ringi lõppu, sai ka minu pruun elukas ringi proovida. Väike jooks. Seismine. Ja mõnusad trikiharjutused otsa. Üks positiivne kogemus. Üks positiivne päev. Kõik läheb edasi!