BLOGI...

...on unarule jäätult maas. Seisab ja kopitab. Keegi ei loe. Ka kirjutajat pole. Mis küll on inimesega juhtunud!? Alla andmise soov, on olnud vahepeal tugevam, kui edasi rabelemise jõud. Ehk nüüd, kui kõik algab uuesti... Ehk nüüd, kui loodus taas ärkab... Ehk nüüd, leiab inimene endas jõudu elamiseks. Mitte olemiseks.

Põhjust ju nagu oleks. Esimeste päikesekiirtega, on tulnud ka tunnustus, eelmise aasta kohta. Aasta parimate valimisel, sai Kaiser II koha.

Muidugi olen õnnelik! Arvestades eelmise aasta jala ja nahaprobleeme, siis tundub see isegi uskumatuna. Ja olen rahul, et hetkel vaevab meid vaid põiepõletik.

Trenni teha ei saa. Külm ja libedus segavad. No ei ole südant, et ta lume peale istu- lamasse panna. Toas. Jah, toas teeme. Aga see pole hoopiski see, mis väljas ja segajatega. Vaatan himura pilguga, esimesi mättaid, mis lume alt välja turritavad. Varsti, õige varsti, saab jäljele. See tõmbab. Üksi loodusega. Keskendunult. Kõik algab otsast peale...