Loomaaed pagasis: 2011

Friday, October 7, 2011

Pärnu, 2.sept.

KK1- tehtud.

Rahulolu ei ole. Aga tehtud ta sai. Nüüd on aega tõsisemalt valmistuda suuremateks asjadeks.

Thursday, September 22, 2011

IDC, Ungari, 26.-28.aug.

(dobermannide maailmanäitus)

Kuna olin just hiljuti Tomiga ühte heitnud, siis oli see meie esimene pikem reis. Nii öelda pulmareis. Üksteise tundma õppimise reis. Juba esimestest kilomeetritest sai selgeks, et Tom on äärmiselt rahulik ja hooliv reisikaaslane. Ei ta tänitanud, ega kamandanud. Vaikides kalkuleeris teekonda. Ja hoidis sõidukiirusel silma peal.

Tema tõeline hoolivus, tuli välja alles Tsehhi mägedes.Tom arvas, ennastunustavalt, et nüüd on viimane aeg, mulle tõeline mees leida. Mööda käänulisi mägiteid, juhatas Tom meid ühtäkki, jumalast unustatud paika. Ootamatult kerkis meie ette väikene mägipooeke.Ei mitte külapood. Sest maju ei paistnud silmapiirini. Keset tööpäeva oli sinna kogunenud väike kamp mägilasi.Liibukates. Ja musklis jalalihastes. Jah, ega meiesugused tasandiku inimesed, mägedes hakkama saakski. Igatahes olid kohalikud mehed, autotäie naiste saabumisest, ilmselgelt elevil. Sellisest pärapõrgust, kiirteeluba otsida, oli äärmiselt naiivne. Nii põgenesime kiirelt mägilaste hulgast.

Muidugi, ei saa ma täpselt aru, et kuidas käänuline, kitsas mägitee, saab olla "kiireim tee". Aga eks Tomil ole omad veidrused. Ja pulmareisi eesmärgiks ongi, üksteise tundma õppimine. Tee, mida mööda Tom meid juhatas, oli lõppkokkuvõttes muidugi huvitav. Ja mitmekülgsust pakkuv. Kitsad mägiteed. Ja mäeveerel, betoonpostidele ehitatud, mitmerealised kiirteed. Mäed on muidugi võrratud. Nad sunnivad sind tundma ennast tühisena.

Ungarisse jõudes näitas kraadiklaas +40. Meenus eelmise aasta Poola, +46. Õhtu saabudes jõudsime ööbimispaika, Balatoni ääres. Idüll. Hõljuda selili Balatonis ja vahtida tähti...

Järgmine päev oli täis kibedat askeldamist ja koera ettevalmistamist näituseks. Ning lõpuks sõit, 60 km, näitusepaika. Selleks oli valitud Karoly loss. Imeline!

Dobermannide maailmanäitus! Igavesti tore oli selles seltskonnas viibida. Ainult dobermannid. Ja inimesed. Vanad ja uued tuttavad. Kaiseri ema kasvataja. Ja netist vahitud maailmanimed. Ja Kaiser nende keskel.

Juunioreid hindas Itaalia kohtunik, Pierluzi Pezzano, kes on tuntud oma eriskummalise hindamismaneeri poolest. Näiteks nägin ma, kuidas ta ühe dobermanni sabapidi õhku tõstis. No... Hea, et Kaiseril saba pole. Kuna me edasi ei pääsenud, siis teine päev oli meil vaba.Ja saime rahulikult seda toimetamist kõrvalt jälgida. Palju uusi kogemusi.

Tagasiteel usaldasime end jälle Tomi hoolde. Kuna meil oli olnud temaga mõningaid erimeelsusi,siis sõlmisime lepingu. Sisestasime Tomi "ökonoomseim tee". Ja näe imet. See osutus kilomeetrite poolest küll pikemaks, kui "kiireim tee", kuid ajaliselt mitu tundi kiiremaks.

Lõpptulemusena võib öelda, et reis täitis oma eesmärgi. Õppisime Tomiga üksteist sügavuti tundma. :D Ja loodetavasti, pakub meie edasine kooselu, meile mõlemile unustamatuid hetki, teineteise seltsis.

Sunday, September 18, 2011

2. ja 9. rühma erinäitus.

Tallinn, 10.sept.

TP- tõu parim!!! 14 kuuselt!

Kohtunik Julija Aidietene.

Dobermannide ZTP laager, Elvas.

8.-14.august.

Suvi on möödas.

Jah. Suvi on möödas. Käes on kõdulõhnaline sügis. Kirju. Lootusrikas...

Suvele tagasi mõeldes.Blogis laiutavat tühjust uurides... Ei tahakski suvele tagasi mõelda. Muret ja südamevalu oli seal kuhjaga. Probleemidest juba puudus ei olnud. Vähemasti midagi oli selles suves. Probleeme.

Tõsi, ei saa salata, suve lõppu mahtus ka mure kõrvale üksjagu huvitavat. Nüüd, kui lootuskiir vaikselt mu peale paistab, suudan ehk oma tegemistestki reaalse pildi anda. Ma vähemasti püüan...

Monday, July 18, 2011

Inimsööja.

Thursday, July 14, 2011

Piiritaja amadiini pesas.

Peaks vist väravale panema sildi, "Kodutute loomade varjupaik". Järjekordne asukas kolis sisse, udusulis piiritaja. Ellu jäämise võimalused on nulli lähedased. Aga inimene on jumal ja teeb valiku. Kes jääb, kes mitte. Nii ta minu juurde sokutatigi. Ja minul teadagi, ei olnud südant, seda elunatukest võtta.

Oli see nüüd siis mõistlik tegu. Loodusel on omad seadused. Ja nende vastu ei saa. Aga inimene on kangekaelne. Ja võitleb, ka siis, kui asi näib lootusettu. Mängib jumalat.

Nii ta siis kössutab seal pesas. Ärevil amadiini paar, püüab teda katta ja sööta. Aga uustulnuk on pirts ja seemneid ei taha. Ja endast kaks korda suuremat võõrast, on ka võimatu tiiva alla mahutada. Ja inimene teeb jälle valiku. Võtab uustulnuka ja annab talle privaatse elamise. Isiklik pesa kitsenahal.

Kui te arvate, et putukaid püüda on hiiglama kerge, siis te eksite. Minu lendamisvõimega on ka pahad lood. Ikka kisub sinna maa poole. No kuda sa nii püüad neid lendavaid putlasi. Neil on kalduvus, eest ära liuelda. On vaja leida asendussööt. Vähemalt enne talve.

Aga täna on juba neljas päev elus püsida. Ja tänutäheks söötmise eest, sain kuulda imeõrna sirinat. Selle nimel tasub vaeva näha. See paneb unustama kõik raskused. Kui metsik loodus sinuga üheks saab.