Kohe- kohe. Või siis peaaegu. Valge pargiroos, jasmiin, jaanipäev. Kuni sinnani toimub üks looduse tantsupidu. Päevad lähevad järjest pikemaks ja valgemaks. Kuni öö saab päevaga kokku. Puud ja põõsad paisuvad lausa silmnähtavalt. Kõik pakatab ja lõhnab. Kerkib valguse poole. Aeg lendab tohutu kiirusega, et looduse kätetööga sammu pidada. Jaanipäev on selline teetähis, kuhu maani kõik kasvab ja areneb. Peale seda keeratakse ette uus leht. Kasvamine peatub. Hakkab küpsemise ja mehistumise aeg. Loodus valmib. Ja saab täiskasvanuks. Päevad hakkavad tasahilju lühemaks ja lühemaks muutuma. Loodusega ühes rütmis elades, tundub, et sinust endastki saab palju toekam inimene. Kes ei muretse enam tühiste asjade pärast.
Ja nagu sellest oleks veel vähe. Justkui ei tõttaks ta piisavalt. Ootan kannatamatult juulikuist puhkust Peipsi ääres. See on koht, kuhu ikka ja jälle tagasi tahaks. Talvel. Sügisel... See on koht, kus mu hing elab. Ja kogub jõudu kogu ülejäänud aastaks. Oh aeg, miks sa küll venid...
