Zumm- zumm...Siit tuleb selle aasta esimene sülem...
... ja paistes mokk :)

Masendava päeva suurepärane lõppakord.
Hommikuses AG trennis olime Svetaga kahekesi. Ja et õhtul pidi olema Dimitrochenko AG koolitus, siis otsustasime, et tegeleme hommikul hoopiski kuulekusega. Mõeldud tehtud. Sveta tegi SK elemente ja mina KK elemente.
Et miks KK. Pagan seda teab. Mingil mõtlemise hetkel tundus see meie jaoks lihtsam. Kõrval käimine rihmas, lamama minek ja istumine seisma jäämise pealt... Mitte et me ei oskaks liikumiselt lamama minna. Ikka oskame. Ja SKd tahaks tulevikus kindlasti proovida. Õigustuseks nagu polegi midagi öelda. Vot tuli selline kiiks.
Esimest korda tegin Flyndiga kõik elemendid otsast lõpuni läbi. Tõsi, väikeste pausidega iga osasoorituse vahel. Vahepeal näitas Winni mida tema oskab. Koerad said kordamööda üksteise ees eputada.
Üldmulje- hea. Koer teeb just nii nagu ma käsin või nagu ma õpetanud olen. See tähendab, et koer on hea aga mina rikun tema soorituse ära. Hea on kui keegi sind kõrvalt vaatab. Muidu teed ja teed ja kinnistad omi vigu. Kiirust ja sära oleks juurde vaja. Selleks on vaja tõsta motivatsiooni. Aga millega sa hullumeelset motiveerid. Ainult hullumeelsusega. Kui ma kunagi suudan selle probleemi lahendada, siis võin endale julgelt medali rinda kinnitada.
Arvestades seda, et hommikuses trennis olin paras närvipundar, siis Flyndi sooritust võib veel punkti võrra tõsta. Poolel teel linna käis kolakas ja kostus hääl nagu oleks lennuki alla jäänud. Teepervel selgus, et see oli mu oma punane lennuk, mille sumps oli laiali vajunud. Masendus vajus musta pilvena mu peale. Alles kuu aega tagasi olin tagumise poti ära vahetanud. Kas keegi pagan ei võinud siis kohe öelda, et keskmine oleks ka mõistlik ümber vahetada. Nii ma siis lendasin, madalalt ja hästi tasa... Kiirkõne remondi poistele, mille tulemusena kiirustasin peale trenni teenindusse. Selgus, et lappida pole suurt midagi. Ja kogu kaadervärk tuleb välja vahetada. Leida, kohale toimetada ja vahetada. Aga aega nappis, sest õhtuks oli plaanis Dimitrochenko AG trenn...
Ootaja aeg on lõputu. Mida iganes sa siis ootama ka ei peaks. Kas koer endaga kaasa võtta. Linnatänavatele närveldama. Koeraga ei lasta sind kuskile. Ka pissile mitte. Nagu täis ilastatud ja käpajälgedes riietega lastaks. Üritaks ikka kuidagi soliidne välja näha. Otsustasin ta autosse jätta. Tean, nii on ta rahulikum. Ilmselt ta teab, et varem või hiljem viiakse auto ikkagi koju. See on üks kindel värk.

Ootaja aeg on lõputu... Kuidagi tolgendasin selle aja maha. Nibin- nabin jõudsin õigeks ajaks õhtusesse Elena Dimitrotsenko trenni. Söömata, joomata. Koer jooksutamata. Rahakott tühi. Tuju nullis. Masendav. Ise ennast üles kruttimas. Kas Flynt teeb. Või jookseb ära. Teeb või jookseb ära. Teen ise endale ja Svetale häbi. Koolitajale jääb nigel mulje. Ja kõik vaatavad. Tuju tõstis ehk asjaolu, et see oli kui TUBLIde era trenn. Kõik omad koos pabistamas. Eks me kõik olime veidi pinges. Tundus et Svetagi. Koolitaja lubas, et ta ei hammusta :) ning käskis kõigil võtta vabalt. See rahustas.

Esimesena jooksis üks väike terjer. Siis tulid midid. Kõigi sooritused tundusid kõrvalt vaadates kaunid. Lihviti erinevaid raskemaid kohti. Ja anti juhtnööre. Õhkkond oli mõnus ja vaba. Vaikselt voolas rahu ka minu sisse. Tuleb mis tuleb. Ise tean, mis tempos me edeneme. Aga me edeneme.

Ja siis tuli maxikoer Flynt... Esimene tõke, rõngas, A, slaalom- jooksis valesti sisse ja... tuli minu juurde tagasi! Kordasime slaalomit. Veel ja veel. Flynt püsis minuga. Tõke, tunnel, tõke, tõke... Flynt oli ikka minuga! Paar tuju tõstvat trikkitamist. Ja kordasime harjutust. Veel ja veel ja veel... Ja Flynt oli minuga! Siis näitas E.D MINU koeraga, kuidas slaalomit teha. Ja Flynt tegi! Ja siis tegi minuga! Ja tegi ja tegi ja tegi...! Kas see tõesti oli minu koer!? Sellist Flynti pole ma veel iial näinud. Nii kiiret, nii kontaktset. Lustimas koos minuga! Supppper!!!

Kokkuvõtteks. Mõned head nõuanded. Ja mõtteid, üksiolemise ajaks. Ning veel kord tõdemus, kõik on minus endas kinni. See loodetavasti on parandatav. Juhul muidugi kui skreroos ja vanadus on ravitav. irw. Tänud kõigile mõnusa päeva eest!

Kehvasti alanud päev sai nii suurepärase lõpu. Alles kodus mõistsin lõplikult, millega Flynt hakkama oli saanud. Selliste päevade nimel tasub olla. Ja edasi minna. Loodetavasti sai Flynt ise ka ikka aru, kui tubli ta oli olnud. Õiguse öösel puhata, annavad meile meie päevased vägiteod.

Kõrvad.

Ilu meie ümber ja meis endis.

Mida rohkem ilusat armastame,

mida rohkem headust jagame,

mida hinnatumaks hingeväärtust peame-

seda rikkamad ja õnnelikumad oleme,

seda sisukamad ja kaunimad on meie päevad ja meie ise.

Segadused nädalalõpuga.
16 ja 17 mai olid broneeritud Gwen Bailey`le. Elu teeb aga omi sikk- sakke ja peale autoga teeninduses käimist, ei tasunud Baileyst enam unistadagi. Raske lamatiste aeg. Ohkasin. Ja võtsin uue eesmärgi. EBÜ minikarikas. Kuigi peale kolme nädalast Flyndi jala ravimist, tundus, et lähen vaid lolli mängima. Pruun poiss oli mugava eluga harjunud ja arvas et mina olen vaid tüütu, pirisev putukas. Vaatamata kõigele, olin siiski otsustanud, et päris algajate klassis enam ei osale. Hakkasime jälle usinalt kontakti looma ja trenni tegema. Kui su toimetamistel on kindel siht ja suund, siis on süda rahul ja pea selge.
Aga seda selgust ei jagunud kauaks. Sveta oli välja haudunud plaani, minna Viljandisse. Tõele au andes, eks ma isegi olin mingil hetkel salamisi mõelnud. Sveta ütles selle lihtsalt kõvasti ja selgelt välja. Ettepanek oli huvitav. Aga nõusolekut ma siiski ei andnud. Lubasin mõelda. Ah mida, keda ma petan. Otsus minna oli langetatud enne kui kojugi jõudsin. Või nagu Sveta ütleb- treeneriga ei vaielda! :)
Sõit oli mõnus. Ja kaardilugeja täitsa tasemel. Nii me õigeaegselt kohale jõudsimegi. Oleks keegigi mulle varem vihjanud, kus see plats asub. Ja millistes tingimustes. See sõit oleks kindlasti ära jäänud. Mind valdas paanika. Ei, kaos!
Suure sõiduteeni 100m. Kui sedagi. Autod mööda ja ümber sõitmas. On ta ju kaks korda autode järgi minema jooksnud. Platsi piirava lindi taga, lahtised koerad ja inimesed (ka lahtiselt). Kõik see, mis Flyndi jaoks on huvitavam kui mina. Tunded lõid lainena pea peal kokku. Hea et ma ujuda mõistan.
1. jooks
Uskumatu aga selleks ajaks olid kõik kahtlused ja kõhklused peast pühitud. Moonaga joostes pole ma kunagi nii rahulik olnud. Ehk olin leppinud paratamatusega. Et ta läheb nagunii... Ja läkski. Peale esimest tunnelit. Pea püsti, alistades endale meelepärase tunneli. Kurat! Ja tuli tagasi. Sama koha peale, kust läks. Ja jooksis puhtalt lõpuni kõik 10tunnelit. Super! Uskumatult hea on joosta kontaktse, kiire koeraga. Ja ideaalaja ületasime veidi vähemaga kui 3 sek. See tähendab, et kiirus on super, kui peale rõõmuringi tegemistki joostakse peaaegu aega. Ja mis veelgi tähtsam, ei inimesed, koerad ega autod suutnud tema meeli köita. Agility hakkab tasapisi võimust võtma.
2. jooks
Oli ikka hull küll. Algaja oli autos oodates keema läinud ja hullus voolas üle äärte. Samas... lõpp oli kena ja keskendumise hetkel tuli ka korralik keskpaik. Ja ikkagi, ta ei jooksnud ei inimeste, koerte ega autode peale. Vot see on võit. Meie isiklik. Pisuke. Edusammud on siiski olemas.
Lõpp kokkuvõtteks, olen rahul. Elu läheb edasi. Plaanid on paigas. Ja töö käib. Meie osaks on endiselt kogemuste kogumine. Õnnelikud on need, kes ei tea milline ta algselt oli.
Svetale veelkord tänud hullusega nakatamise eest! Suurepärane päev oli!
Korraldajatele jõudu ja jaksu edaspidisekski! Kõik oli lihtsalt super!
(pilt Tuulilt, Tänud!)

Maakad linnas.


Eile oli siis see päev, kui Flynt esimest korda trammiga sõitis!
Ikka olin seda edasi lükanud. Vabandusi ja õigustusi otsinud, et mitte minna. Ei julenud. Flyndi suhtumine trammidesse oli viisakalt väljendudes hullumeelne. Küll sai käidud ja harjutatud. Tulemused olid aeglased tulema. Ega ma eilegi poleks tihanud. Aga elu sunnib. Lõpuks oli kokku kraabitud pisuke hunnik mammonat, et auto teenindusse veeretada. Et aga hommikul oli AG trenn, millest kuidagi loobuda ei tahtnud, siis tähendas see seda, et ma olin pool päeva autota ja kahe koeraga.
Moona pärast ma ei muretsenudki. Ta võib ju vahest veidi tirida ja nägusid teha. Aga linna liikluses on ta suurepärane kaaslane. Sätib ennast sinu temposse ja teeb näo, et peale meie ei ole kedagi olemas. Flyndiga seevastu ei ole miski kindel. Elades koos paanika osakonnaga, võib see iga hetk kontrolli alt väljuda.
Et mitte tervet aega tänavatel veeta, otsustasin minna sugulasi kimbutama. See aga tähendanuks pikka matka, mida ette võtta ei viitsinud. Suur vahe on, kas sul on kolm koera vabas looduses rihma otsas või siis kaks linnatänavatel. Otsustasin trammi kasuks.
Nagu seadus ette näeb, suukorvid pähe ja minek. Ärevus kasvas. Aga seda peab koerte eest oskama varjata. Muidu on kaos käes. Ja siis see tramm tuligi...
See mis edasi toimus, oli uskumatu! Ma olin trammis kahe rahuliku koeraga. Paanikaosakonnast polnud märkigi. Nagu oleks ta kunagi, oma eelmises, mulle mitte teada olevas elus trammiga tihti sõitnud. Aga miks ta siis väljapool trammi seda paaniliselt pelgas ja rabelema hakkas. Iga jumala kord. Või oli Moona eeskuju nii nakkav ja rahustav. Hetkeks nägin ma Flyndi silmis närvilist tulukest. Aga paari peatusevahega rahunes temagi. Vähemalt väliselt. Viskas ennast pikali, pani käpad Moona käppade peale ja sulges silmad. Nii nad seal tukkusid. Terve sõidu. Kaks rahulikku koera. Süda hõiskas sees. Aga ka seda ei võinud lasta välja paista. Kergeimgi tuuleõhk võib viitsütikuga pommi plahvatama panna.
Tagasitee oli juba kõigi jaoks tuttav ja rahulik. Mul on ju nii tublid koerad. :)
Ainult kahju, et ei saanud pildile koerte rõõmu, kui nad jälle autosse said. Auto tähendab ju alti midagi head- trenn, kodu, jalutuskäik... Vintsutused selleks päevaks olid lõppenud.

AG 2.05
Moona lll koht!!!

Jajah, kuulen juba neid ilkuvaid ja virisevaid hääli- kuul pähe, õudne koer, mis ta üldse võistlustele ronib... Ennegi kuulnud. Ja ilmselt kuuleme ka edaspidigi. Ja et kolmas koht pole midagi väärt. Ehk ei olegi, kui see tuleb läbi teiste ebaõnnestumise. Aga mis on kiiruski väärt, kui selle eest diskvall saadakse.
Mul on tõug, keda ma armastan. Olen alati armastanud. Ja nii jääbki. Paraku ei ole ta agility tõug. Aga mis siis. Teen sellega mis mul on, seda mida suudan. Vaid mina tean, mida see tähendab. Kas rahvasportlased ei võigi siis tippude hulka tulla ja oma võimeid proovile panna. Ka tippude hulgas peab keegi ju kaotajaks jääma. Parem need olgu siis meie. Pärast teistel hea öelda, et nemad ei olnudki viimased.Ja kellele ei meeldi, keraku selg, seniks kuni meie rajal oleme.
(Inimesed on õelad. Ja alati leidub keegi, kes su päeva ära tahab rikkuda. Täna ongi üks neist päevadest. Vabandused lugeja!)