Suur päev- suurpäev.
Eile oli siis see suurpäev, kui esimest korda, lasin metsas lahti Flyndi ja Kaiseri korraga. Jajah, lugesite õigesti, esimest korda. Kaiseri 2,5 aasta jooksul. Eks te võite ju kulmu kergitada. Aga mina olen kiiksudega kanaema. Ja mul on üks kiiksudega koer. Flynt on küll äärmiselt tubli ja kuulekas koer. Aga tema ärajooksmiskirega, pole me kõigi 4 aasta jooksul suutnud midagi ette võtta. Või on see pigem jooksmiskirg. Kui ta üksi metsas lahti lasta, siis hetkega kaob ta silmapiirilt. Ja teise hetkega on tagasi. Aga sellest hetkest piisab, et õpetada nooremale, et asjad nii käivadki ja võib metsa kimada. Rääkimata ta kirest autosid jälitada. Sellega oleme me kõva tööd teinud. Kokkulepitud autojuht, kokkulepitud kohas, koerale aru pähe panemas. Ei midagi. Auto on tema elus kõige püham asi. Saagiinstinkt ja jahikirg. Aga miks ta siis jälitab helehalli jeepi. Seda kahel korral. Aga punase järgi ei lähe. Juhus. Võibolla. Ja mina rohkem katsetada ei taha. See koer saab lahti ainult väga valitud kohtades. Ja tõele au andes, ega Flynt värske kitsejälje eeski risti ette löö. Muidugi tuleb ta tagasi. Aga...Minu jaoks on juba 3 minutit ka liiga pikk aeg. Seepärast ma ei suudagi mõista, kuidas jahikoerte omanikud, lasevad koerad metsa lahti. 2-3 tundi on koerad lihtsalt kuskil. Jälgi ajamas. Minu koer, peab olema minu silma all. Punkt. Ja nii ongi.
Kaiser seevastu on ülimalt kontaktne ja kuulekas. Ära kutsutav. Ja distantsilt lamama pandav. Jah aga ma ei tea, kuidas toimib see siis, kui põõsa tagant hüppab välja jänes. Või puu taga on peidus kits. Värskete kitse jälgede peale ta ei lähe. See on kontrollitud. Korduvalt. Isegi mitte nii värskete, et kitsed veel silmapiiril näha. Aga 100% usaldada, ei saa ma teda ikkagi. Sest koer on koer.
 Ma ei hakka rääkima, koha, hetke ja situatsiooni valikust. See võtaks terve lehekülje. Niisiis, värinaga hinges, lasin mõlemad lahti...Flynt tippis minema. Mitte eriti kaugele ja kiirustamata. Sest ta oli juba paar kiiremat ringi teinud. Kaiser seisab ja vahib mind. Justkui küsides, et mismõttes "vaba", Flynt on ju lahti. Pidin andma veel paar innustavat käsklust, et Kaiser läheks. Ja ega ta väga minna tahtnudki. Sest metsas on minuga lahedam. Saab pulka ja palli. Ja mine tea mida veel. Flynt kutsus teist mängima. Aga sel polnud aega. Mets oli puid täis, mis vajasid maha võtmist. Ja kui ma midagi ei visanud, siis asus ta oma põhiülesande juurde. Nimelt arvab Kaiser, et tema elu eesmärgiks on, hävitada kogu olemasolev lumi.
Väike trenn ja testimine käis asja juurde. Kaiser oli mõnusalt kontaktne. Ja ära kutsutav. Isegi siis, kui Flynt esimese käsu peale ei kuuletunud. Või läks minu taluvuspiiridest välja. Olin rahul. See näitas selgelt, et Kaiser on minu koer. Mitte Flyndi koer. Mõnus päev metsas, andis julgust ja enesekindlust juurde. Nii on endalgi mõnusam loodust nautida, kui keegi ei pea pidevalt su küljes kinni olema.