Tartu, 12.01
Jälle avalikkuse ees. Ei, me ei osalenud näitusel. Käisime vaid teisi vaatamas. Ehk siis lihtsalt sotsialiseerumas. Ja meelde tuletamas, et ka sellised kohad, nagu näitused, on veel endiselt olemas. 4 kuud on möödas opist. Ja 6 kuud kõikide hädade algusest. Vaikselt oleme lihast kasvatanud. Ja jalga treeninud. Sedavõrd, et oli julgus tulla ka teiste hulka, näituse libedale põrandale.
Eks ma pabistasin ikka küll. Suur, isane elukas, kes pole teisi koeri 6 kuud näinud. Koer, kelle energia ja tegutsemistahe on lõputu, lastakse teiste koerte hulka... Niisiis valmistusin hullemaks. Aga hullu polnudki. Saime kiirelt kontakti. Tegime õues mõned kiired harjutused. Ja läksime sisse. Hoidsime maiusekontakti. Ja ma ütleks, et asi pole nii hea olnudki. Muidugi, kui ise ei osale, oled sa ainult oma koera päralt. Hoiad ja tegeled temaga. Ei pabista, kas jõuad või ei. Näitusele minnes on aga ühes käes koer. Teises puur. Hammaste vahel dokumendid. Kaenla all veel miskit. Ühesõnaga kaos.
Teekond doberite ringini sujus kenasti. Kitsas ju veidi oli. Aga arvestades, et Kaiser on 5 kg alla võtnud, siis mahtusime ikka läbi küll. Ja kuna doberid olid eelviimane tõug, siis peale ringi lõppu, sai ka minu pruun elukas ringi proovida. Väike jooks. Seismine. Ja mõnusad trikiharjutused otsa. Üks positiivne kogemus. Üks positiivne päev. Kõik läheb edasi!