Tunnelid ll .

26.07

Jälle viimased! Terve kuu pikkune treeningpaus, andis ennast kõvasti tunda. Ära jooks mõlemil rajal. Mõni küsis, et midagi te ju ometi tegite, kuulekust kodus. Ei teinud. Kohe mitte midagi ei teinud. See oli tõeline puhkus. Nii koertele, kui minule. Lihtsalt puhkus. Ja mõtete koondamine.

Aga see selleks. Ära jooks mõlemil rajal...

Hea, et mul ei olnud aega kohe omi mõtteid kirja panna. Need olnuks mustemad, kui must. Nüüd, tagantjärgi kaalutledes, olen ikkagi rahul. Keda ma petta üritan. Pole meil ju kontakti veel ollagi. Erutavas situatsioonis, keeb ta lihtsalt üle. Ja mina olen teisejärguline. Kuigi, kord- korralt, tundub asi paremuse poole minevat. Ei jookse ta enam nii kaugele ja nii kauaks. Rahunemine saabub kiiremini. Ja hirmud ei ole enam nii hirmsad.

Enne võistlust ei suutnud me jõuda mingile kokkuleppele. Ei pall, ei maius ega sikutamine, suutnud temas huvi äratada. Koer oli lukus. Üritasin ette mõelda, et kuidas ta käituda võib. Ja kuidas mina peaks... Aga rajal oli hoopis teine koer. Rõõmust ja energiast pakatav, vasikas kevadisel murul. Kui selle kiiruse ja energia kuidagi raamidesse saaks mahutada.

Näpuga näitajad võivad endiselt vehkida. Mina olen rahul. Mul on kuulekas ja lahe kodukoer. Kes mu ellu on toonud nii palju uut. Ja andnud hea õppetunni. Tulevikuks. Kui me ka kunagi saavutame midagi, on see tore. Kui ei, pole ka sellest midagi. Igas meie päevas on killuke päikest. Ja väikene õppetund.