Paunakas.

Tagasitee Peipsi äärest oli nukker. Kuidagi ei oleks tahtnud veel lahkuda. Aga pidi. Keegi oli meid reganud tunnelite osavõistlusele. Nii et tagumine aeg saabuda, oli laupäeva õhtu. Aga paari tunnine sõit, annab aega arutlusteks. Ja nii sündiski otsus, minna esmaspäeval Paunjärvele, puhkusest puhkama. Mõeldud- tehtud. Veel üks nädalake lisaks, oli igapäeva kaoses, taevalik kingitus.

Vaatamata pisukesele ülerahvastatusele, oli taas kord olemist vääriv nädal. Päike, vesi ja kalapüük. Naabriteks saime endile kõrkjates pesitseva pardipere, kes olid nii jultunud, et käisid kordamööda koeri sõimamas ja nende tühje kausse nokitsemas.

Puhkus oli jumalik.
Ja õhtusöök kippus keele alla viima.Kas te teate, mis tunne on, kui maimuparv üritab teie jalgadelt karvu eemaldada. :) Või olete te näinud, kuidas havipoiss jahti peab. Või tundnud erutust, kui poole meetrine haug, lanti taga ajades jalgadesse kihutab. See on rikkus, mis jääb mulle elu lõpuni alles. Ja mitte keegi ei saa seda minult ära võtta.

Aga kõik möödub. Jääb vaid imeline mälestus. Ja lootus. Et järgmine aasta jälle...

(soovijad leiavad lisa pilte ikka vanast kohast)