Loomaaed pagasis.

Selle suve pikemad puhkused on mööda saanud. Kahjuks. Nii seletamata mõnus on olla, lihtsalt ära. Unustada argimured. Ja olla. 16.-25. juuli, sai teoks meie iga aastane Peipsi puhkus. Traditsioon, mis on kestnud 40 aastat!!!
Selle aasta puhkuse eesmärgiks, oli õpetada Flynt ujuma. Või vähemasti vett mitte kartma. See sai ka lõpuks kenasti täidetud. Ja ehk ületatudki. Flynt sai selgeks vees istumise ja sitsimise. Ning käsklused "siia" ja "kõrval". Vees! Mis iseendast juba näitab, et see vesi pole sugugi nii hull, kui alguses tundus. Sellele lisaks sai ta üsna kiirelt aru, et lainetest tuleb lihtsalt üle hüpata, kui ei taha, et need pea peal kokku löövad. Tiba proovisime ka selili ujumist. Aga see võttis hirmuvärinad kehasse. Kui jalad jälle põhja said oli julge pallikoer jälle omas sõiduvees. Hirmust saadi ruttu üle. Ja vesi oli kokkuvõtteks üks äärmiselt mõnus keskkond.
Ka Moona ja Hector said piisavalt ujuda ja lustida. Hector muidugi on omast arust vesikoer. Ja on solvunud, et mina tema vaateid heaks ei kiida.

Selle aasta põhiosa piltidest on valguse ja varjude mängust. Ehk siis pilvisest taevast ja merest. Mis muidugi ei tähenda, et meil seal pidevalt sadas. Enamus oli siiski päikeselisi ilmasid. Soojarekordiks 28,5. Ja alla 20-ne kraad ei läinudki. Iseasi, kas 28 soojakraadi on ikka suurepärane. Tuli jälgida nii koeri, kui inimesi, et keegi kuuma käes kannatada ei saaks.

Kokkuvõtteks. Taas kord üks imeline puhkus Peipsi ääres. Järgmise aastani, Peipsi! (rohkem pilte ikka murdjalooma albumis).