Kaos.

Hinges.
Järgnev kirjatükk, ei ole mõeldud kellegi süüdistamiseks. Ega enese õigustamiseks. Ega taotle ka mingit ühest ja kindlat tõde. Pigem on see minu nägemus asjadest, minule endale. Enese taasleidmiseks. Enesega vaidlemiseks. Ise enese mätta otsast. Tõeotsinguteks oma hingega.
Õigupoolest sundis mind tegudele, üks nähtud ja hinge kriipima jäänud KK eksam. See tekitas segaseid tundeid. Kaost hinges. Ideaalid olid jalge alla trambitud. Jumalad kukutatud. Kuhu edasi. Ja kas kõigel ongi enam mõtet. Milleks siis üldse koolitada koera. Ja iseennast. Mõistus keeldub uskumast, mida silmad näevad. Valus. Ja kurb. Tekkib käega löömise tunne.
Kas meie väikses eestis, on tõesti kohtunike tase sedavõrd erinev. Justkui oleks neid kohtunikke sadu ja sadu. Et üks ei tea, mida teine teeb. Ja teine ei tea, kuidas kolmas hindab. Aga reeglid!!! Milleks meile siis neid üldse vaja on!? Kellele.
"Eksami või võistluse ajal on keelatud kasutada ranget või poovas asendis kaelarihma." Aga kui koer lohistatakse platsile täispoovas rihmas nagu märga kaltsu. Kui kogu võistluse ajal sikutatakse ja tiritakse koera poovas rihmas. Minu silmis, ei ole see koer siis lihtsalt eksami soorituseks valmis. Ja kohtunik, kes sellist asja lubab, ei vääri kohtuniku tiitlit, minu silmis. Kohtunik, kes ei pea kinni reeglitest!!!???
Või peaks just minema sellise kohtuniku juurde. Saaks 100p kergelt täis. Pärast hea rusikatega rindu taguda ja hõisata- "Vaadake, kui hea koer mul on. Ja kui hea koolitaja ma olen."
Aga kui koer tuleb püsilamamisest ära. Ja apportit ei too. Kui üldse on esinemine konarlik. Ja saab eksami tehtud!!! Räigematest asjadest ma ei hakka rääkimagi.
Mõelgem oma tegudele. Me ise trambime need ideaalid jalge alla. Hävitame kõik kauni. Kas peale meid on veel järgijaid, kes need ideaalid tuhast tõsta suudavad. Vaid mõned tõelised fanatid. Entusjastid. Heas mõttes. Kummardus teile! Teie najal püsibki kõik veel püsti.
Lööks käega. Annaks alla. Aga ei.
Olen loonud oma silme ette ideaali. See on nagu jumal, kelle poole kummardada. Ja kelle jalge ette jahisaak tuua. Kena nägemus. Mille poole püüelda. Mis toob rahu taas hinge. Mis siis, et sa pead sõitma sadade kilomeetrite taha, ennast tõestama. Läbi kukkuma. Ja taas minema. Aga see tasub ennast ära. Kui sa saad korralikult kohtunikult, korralikud punktid, siis on su hing rahul ja rõõmus. Et kellele ma neid punkte ja sooritust näitama lähen. Ei kellegile. Vaid ise endale. See aitab hinde panna su enda tööle. Kätte juhatada õiged suunad. Ja kitsaskohad. Ja edasi minna. Ikka selle kauni nägemuse poole, mis sa ise endale oled loonud.