Tunnelid lll
16.08

No näedsa. Mina hõljun siin alles pilvedes. Ja juba tuleb karm käsk- kobi blogisse. Noh, siin ma siis nüüd olen. Midagi peaks kirja panema. Lugeja ootab seletust. Vaatan kaugusesse ja kruvin pingeid üles. Keegi ei tea mu mõtteid. Ei oska välja lugeda. Ei aima.
Aga mis siin ikka keerutada. Kõik teavad niigi, kuidas läks. Kaks disklafi. Mõlemilt rajalt nullid. Nagu alati. Aga...
Aga ma olen äärmiselt rahul. Need olid kaks parimat jooksu, mida me siiani teinud olime. Ka kaotus võib ilus ja imeline olla. Ei hakka lugejat tüütama. Ja mõlemit jooksu eraldi lahti seletama. Igal ühel on endagagi piisavalt tegemist.
Oli imeline päev! Nii kontaktne! Nii juhitav! Ja kiire koer! See, et ta valesse auku läks, oli minu viga. Lihtsalt ei jõudnud talle järgi. Kui ma olen tema kõrval või veidi eespool, on kõik korras. Ja koer hästi juhitav.Pruugib mul vaid küüne võrragi taha jääda, tormab ta esimesse ette jäävasse auku või tõkkele. Niipalju suur on see kiirus. Ja lust joosta. Tõeline nauding on sellise koeraga ühes tiimis olla.
Käin siin ikka ja jälle, mõtetes rajad uuesti läbi. On kohti, kus oleks võinud teisiti juhtida. Teisiti liikuda. Aga ka sellisel juhul oleks jäänud küsimus, kas ma ikka jõuan...
Kohtumiseni järgmisel osavõistlusel!