AG O
29.08
Mis siin ikka pikalt rääkida. See koer ei lähe poomile. Ja ei hakkagi minema. Pool aastat pole läinud. Miks ta peakski enam minema hakkama.
Seega kaks tõket oli tema jaoks võimete piir. Ja õppetund, et hirmutava poomi peale ei peagi minema. Ja võib ära joosta. Oma vigadest ma ei hakka rääkimagi.
Täna hommikuse trenni seis on selline, et AG platsil ei tule ta enam minu juurdegi. Ja jookseb eest ära. Kartuses, et jälle lohistatakse poomile.
Asja ei ole muutnud, ei maius, klikker, sund, ega ka paari kuune puhkus poomist.
Kõik hakkab jälle otsast peale.... Kui ma endas veel jõudu leian.
2 comments:
Oioi, ära nüüd Flyndist nii räägi. Minu koeral läks aasta enne kui ta hakkas neid suuri kobakaid kontaktpindu trennis usaldama, ja veel umbes 1,5 aastat, et ta neist võistlustel avalikus kohas rahva ees muretult üle julgeks minna. Nüüd sel suvel oleme poomidest / A-dest üle läinud nagu vanad mehed kunagi.
Ja Flyndil on õigus - ta EI PEA mitte midagi. Mina andsin Trinyle algusest peale mõista, et kui ta ei taha - ei julge - ei saa, siis ta ei pea mitte midagi tegema. Aga kui ta teeb, siis on lõbus. Iga trenn läksime selle koleda poomi juurde ja peale ei julgenud ka kõige hõrgutavamate maiustega minna. Mis siis. Ükskord sai uudishimu koerast võitu ja peale ta läks. St. otsustas ISE, et nüüd on õige aeg. Ja säält edasi on asi ainult edenenud. Oleksin võinud loomulikult ta säält poomist ka üle vedada - ta ju väike koer, jõud käib üle küll. Aga milleks mulle seda vaja ... mingil hetkel oleks ikka pidurdama hakanud.
Paraku see ON nii, et koera käitumine algab koera peast. Me võime ebakindla koera juures üles-alla hüpata, pea peal seista või ennast oimetuks meelitada - kui idee midagi teha ei tule koera peast - kui tema ise ei arva, et peaks antud tõket ületama, siis ei juhtugi kunagi midagi. Meie peame tegema selle ettevõtmise talle lihtsalt võimalikuks, et kui tuleb see kord, kus ta otsustab, et nüüd läheb, siis oleme valmis teda premeerima.
Usu oma koera!!! Flynt on väga tark.
Ja loomulikult teab iga kahejalgne neid momente, et nüüd on kõik - enam pole mõtet. Pole tõsi - kui on pea otsas - siis on alati mõte sees :))).
Tänud lohutamast!
Eks see tuju läheb vahest täitsa ära. Nii et tahaks nüüd ja kohe kõigega lõpparve teha. Praed omqas mahlas. Mõtled olnud aegadele....
Ja siis tuleb ükskord uus päev. Täis lootust. Loodetavasti...
Post a Comment