KK eksam.
25.09. TSKK

Kohtunik Alfitina Petrova, 70punkti.
Eks see rohkem selline trenni hõnguline KK oli. Tahtsin näha, kas peale pikka ravikuuri tekkinud konflikt on kadunud või ei. Nägin. Konflikt kestab. Kontakti pole. Ja juba teist võistlust järjest, käskluse "siia" peale ei liigutata kõrvagi. Ka mitte teise käsu peale ei tulda. Alles siis, kui ma sisuliselt tola mängin ja kätel käin, tullakse. Eks sellega tuleb nüüd jälle kõvasti vaeva näha.
Eks segajaidki oli mitmeid. Aga see ei anna õigustust. Kui see sama elukas, teeb Nõmme turu parklas ideaalse trenni. Täidab kõhklemata iga mööduja soovitud triki. Saab mitme aplausi osaliseks. Siis...
Siis on selge, et asi on minus. Ehk et ma ei sobi võistlema. Jajah, olen ise liiga ärevil. Kui mitte öelda paanikas. Aga ebakindla koeraga pead sa ise olema tugev. Et mitte näidata oma nõrkust. Et jagada rahu ka koerale. Näidata, et see on lihtsalt üks tore trenn.
Selle tõestuseks oli ka viimane KK. Muidugi olin kehva soorituse pärast õnnetu. Sisimas lootsin ikka paremat. Sest trennides lihvitud oskused, on märksa suuremate punktide väärilised.
Seega tegin hinges raske otsuse, ma kasvõi karistan aga kõrval ja kontaktis sa käid. Ükspuha mis hinnaga. Riskides. Lõpmatuseni ei saa läbinisti leebe olla. Ja koera tujudele järgi anda. Millalgi tuleb hakata ka nõudma. Nii me siis läksime, veidi kaugemale. Võtsin koera kõrvale. Ja hakkasime liikuma... Ilma karistamata. Ilma maiuseta. Lihtsalt kõndisime. Ja kõndisime... Sellest tuli 100p kõrvalkäimine. Ideaalne pilgukontakt. Koer liibunult kõrval. Kohtunik, kes juhtus seda samuti nägema, oli rõõmsalt üllatunud ja hüüdis: "Vaadake, no vaadake seda koera..., nüüd on selge, kelles asi on!"
Selge jah. Kuidas ma saan juhtida nõrgemat, kui ma ise nõrk olen. Justkui pime juhiks pimedat. Nii kaugele ei jõua. Ilmselt on vaja MULLE kogemusi. Mitte koerale.
Kui keegi võtaks mu koera. Ja prooviks ise temaga üks võistlus teha. Huvitav, milline oleks tulemus. Kas vabatahtlikke on !