Rohkem positiivsust ellu...

Jahutusvedelik tilgub. Kogu raha läheb liisingu peale. Remondiks ei jagu. Laenu tagasi maksta ei jõua. Trenni ei saa... jne... jne...
Positiivne, mis!?

šokiteraapia lõuna- eestis ehk...

Kokkuvõte

Äärmiselt meeldiv lõõgastus argiellu. Loodus, mis on tulvil nõhna ja loomi. Loodus, mille keskel tundud endale nii tühisena. Aeg tundub olevat peatunud. On vaid hetk. See, milles oled. Tühjad ja arutud probleemid, mis tunduvad tühistena. Ja kaotavad mõtte. Justkui oleks miskist puhastustulest läbi sammunud. Elu tundub taas võrratu.

Alles nüüd saan ma aru, rohkem positiivsust on meie ellu vaja. See toetab. Ja aitab edasi minna. Kõik on tasakaalus. Igas halvas on midagi head. Meie õigus ja kohus on see üles leida. Ja endaga kaasa võtta. Ja teistele jagada. Et elu sinu sees ja sinu ümber saaks teise värvi. Kirka.

Väsinud dobermann ei ole hea dobermann. Igav on. Aga las ta puhkab. Ta on selle auga välja teeninud. Kolm päeva šokiteraapiat lõuna- eestis on läbi. Trenni me hetkel ei tee. Koerale on vaja puhkust, et ise endaga hakkama saada. Loodetavasti saab ta seeläbi vaid tugevamaks.

Kes tahab ja viitsib kogu pildimaterjali vaadata, siis ikka murdjalooma albumis- http://public.fotki.com/murdjaloom/flyntlunas/

šokiteraapia lõuna- eestis ehk... lV

Suur Koerapäev, Tartu, 21.juuni

Kangesti tahtsime jõuda ka sellele üritusele. Et aga hommikul olime veel Vastseliinas, siis tähendas see seda, et kogu koerapäevast me osa võtta ei saa. Tahtmine oli aga suur. Ja nii kimasimegi kohe peale tõugude tutvustust Tartu poole.

Kohale jõudsime lõpuhetkedeks. Kahju. Paljud head tuttavad juba lahkunud. Mõned siiski veel kohal. Flynt oli äärmiselt rahulolev ja ergas. Ehk mõjusid talle rahustavalt platsil olevad AG takistused. Tegime paar korda tunnelit ja kiiget, et näidata talle, ka sellistes tingimustes tuleb teha.

Ürituse lõpetasime aga URANI platsil. Tänud Rebasele, kes meid sinna jälgi tegema lubas!
Ja siis oligi aeg nii kaugel, et kodutee tuli ette võtta. Tahad sa või ei taha aga varem või hiljem, tuleb jälle argiellu sukelduda. Tänase seisuga on juba uus Valga reis plaani võetud. Hoitke alt, siit ma tulen...

šokiteraapia lõuna- eestis ehk... lll

Vastseliina rahvalaat, 20.- 21. juuni

Peale laupäeva hommikust Võru KK võistlust, arvasid korraldajad, et mis me sinna pealinna ikka kiirustame, Vastseliinas toimuvat suurejooneline rahvalaat, kus pühapäeva hommikuks plaanis koeratõugude tutvustus. Aga minul oli pühapäevaks plaanis Tallinnas Leena Välimäki SK koolitus. Rahagi juba makstud. Ja ometi keerasime otsa Vastseliina peale. Süda ja hing kuuluvad lõuna- eestile. Otsustasime, et kui juba, siis juba ja täiega. Endalgi huvitav, kuidas nii kaugel maanurgas asjad käivad. Ja Flyntpoisile uusi kogemusi vaja.

Laat oli tõesti suurejooneline. Müügimehi kohal ka venemaalt. Lätist- leedust rääkimatagi. Kõik sai järjest üle vaadatud. Ja uus punane vest mälestuseks kaasa viidud. (mida vanem eit, seda roosam kleit) Ja seda ikka koos Flyndiga. Hea oli kuulata kiidusõnu Flyndi kohta- tasakaalukas, rahulik, kuulekas... Nagu oleks mind ennast kiidetud. Preemiaks sai pruun poiss seakõrva ja jäätise.

Pühapäevane laadapäev algas kell 9, tõugude tutvustusega. Flynt seal hulgas, esindamas dobermanne. Koos meiega marssis rahva ette veel üks pruun põngerjas.
Arvasin, et see saab Flyndi jaoks olema tõeline šokk. Nii palju rahvast. Ja nii lähedal. Hingamas suisa kuklasse. Värinaga hinges, astusime rahva ette. Ja sealt see tuli. Üllatus, mida ma ealeski uskunud poleks. Veidi ebakindlana, suutis ta siiski ennast koguda, et rahvale paar trikki maha mängida. JESSS!!! TUBLI FLYNT! Vaikselt tuleb. Et suured hirmudki pole enam nii suured. Kes teab, ehk oli olnud eelnevate päevade šokiteraapiast nii palju kasu, et ta enam ei jäksanudki paanitseda. Meelsamini usuksin seda varjanti, et hirmud hakkavad vaikselt taanduma. Mis iganes põhjus siis ka poleks. Hõljusin lausa pilvedes. See päev oli tõsiselt korda läinud.

järgneb...

šokiteraapia lõuna- eestis ehk... ll

Ööbimine Pähnis, KK Võrus 20. juuni

Et hommikuks Valgast Võrusse jõuda, startisime kohe peale meie eksamit. Eesmärgiga avastada üks uus koht ja ööbida seal. Oh inimesed, miks te küll raiskate raha ja lähete piiri taha imet otsima! Eesti maa on võrratu!!! Ürgne ja puutumatu. Ja loomad julgelt uudishimulikud.

Pilguheit Koiva jõele

Ööbimiskohaks valisime RMK Pähni metsaonni. Oleme seal küll korra juba käinud, kuid nii kaunitesse kohtadesse on alati hea tagasi minna. Korjasime seeni ja püüdsime kala. Loodus on helde, kui temasse säästvalt suhtuda.

Ka saarma ja tema kalapüügi nägime õhtuhämaruses ära.

Ja siis saabus hommik. Uus ja hirmutav. Olen ise ebakindlam kui Flynt. Kes siis nii võistelda saab. Asi oli algusest peale hukule määratud. Ei ole me kumbki veel selleks valmis. Aga omad kogemused tuli sealtki ammutada.

Juurdepääsetavus, taas võrratu. Kõrvalkõnd- hea. Istuma jäi aga tuli ära. Lamama läks aga tuli ka ära. Et mitte asjatult teiste aega raisata, lõpetasime sellega ka oma soorituse. Kohtunik oli aga mõistev ja pani meid 0- koeraks rihma otsas püsilamamisse. Ning hiljem platsile segajaks. Lõpuks Flynt veidi rahunes. Ja lõpetuseks saime ka mõned harjutused tehtud. Korra küll alguses üritas ära joosta. Kuid kutsumise peale tuli siiski tagasi. Juba see on positiivne saavutus. Varem oleks ta lihtsalt läinud... Eriti positiivne on asja juures see, et kõik toimus peale paugukatset. Arvasin, et Flynt pauku ei karda. Oli teda ju varem veidi katsetatud. Aga paugul ja paugul on ka vahe. Arvate et hoiupaiga platsile kostvad, Männiku karjäärist kostvad paugud on tõesti paugud. Eksite. Need on vaid mäda õuna potsatused maapinnale.Ilmselt ei ole te pauku veel kuulnud... Vot see oli paanika. Kõikehaarav. Ja ometi suutis ta jälle kord rahuneda, sedavõrd et harjutusigi teha. Varem oleks selleks kulunud nädalaid.

Miks me küll alati märkame negatiivset. Ei ole millegiga rahul. Maalime endale negatiivse üldpildi. See et Flynt tuli püsilamamisest ära, on tegelikult ju positiivne. Olukord oli tema jaoks hirmutav. Ja ta tuli ära. MINU JUURDE! Tähendab, ma olen tema silmis juba keegi. Ta arvestab minuga. Tuleb kaitset ja lohutust otsima. Õhkõrn side on tekkimas.

Tänud kohtunikule ja korraldajatele, kes meisse mõistvalt suhtusid!

järgneb...

šokiteraapia lõuna- eestis, ehk
neli üritust kolme päevaga. l
Valga, 19.juuni

Kevad on olnud tõsisema töö tegemise aeg. Läbi mängu, oskuste lihvimine. Asjad tundusid äkitselt sedavõrd hästi minevat, et otsustasime ette võtta KK eksami. Et aga Flynti säästa, suuremast rahvamassist ja pikast ootamisest, sai otsustatud Valga kasuks, kus eeldatavasti peaks vähem osalejaid olema. Eksami päevaks oli 19. juuni.
Lõuna- Eesti on võrratu maanurk, kus avastamist veel pikaks ajaks. Nii saigi kodunt starditud juba 18- nda hommikul. Imeliselt hea ja rahustav on käia kohtades, kus aastaid pole juba oldud. Meenutada ja uuesti meelde tuletada. Avastada uusi paiku. Kuni eesti maal on kohti, mida avastada, pole mõtet piiri taha trügidagi.
18- nda õhtuks olimegi lõpuks Valgas. Kui ma platsi asukohta nägin, valdas mind paanika. Auto tee ja raudtee vahel! Just need asjad, mis Flyndi kõige rohkem endast välja viivad. Tõsi, rongidega oleme juba sedavõrd tuttavaks saanud, et võime perroonil istumas käia. Autodega pole me aga siiani suutnud harjuda. Probleemi olemusest, pole siiani siiski päriselt arugi saanud. On see hirm, saagiinstinkt, või mingi nägemus ammustest aegadest. Lõpuks oli platsil kaks närvipundart, koer ja inimene, kes ise endaga hakkama ei saanud. Selle tulemusena ei tulnud ka trennist midagi välja. Flynt tormas hullunult mööda platsi ringi, midagi nägemata ja kuulmata, üritades välja tungida. Lõpuks õnnestus ta siiski rihma saada.
Et teda rahustada ja mitte jätta muljet, et sellel platsil võibki ära joosta, võtsin ette väikese trenni rihma otsas. Koer rahunes kiirelt ja trenni lõpuks olime juba ilma rihmata, tegemas kuulekust ja trikke. tavapärasele sooritusele jäime küll kõvasti alla. Aga Flynt oli kontaktne ja kuulekas. See andis taas lootust...
19- nda hommik algas laperdamisega eesti-läti piiril. Kord siin, kord seal pool. Vaadates ja võrreldes ühte linna, kahes riigis. Ikka ei suuda ma mõista, mis inimestel viga oli, et nad linna pooleks pidid tegema. Kunagi olid ajad, kus üle tee poodi ei saanud, sest seal oli läti. Kummaline.
Mida rohkem aeg edenes, seda seda rohkem mu närv krussi läks. Oli see ju meie mõlemi jaoks esimene võistlus kuulekuses. Kas mul ikka on kõik eeskirjad meeles. Kas ma ikka mäletan, kuidas ühes või teises situatsioonis toimida. Ja siis läks lahti...

Ei hakka siin kedagi täpsemate detailidega vaevama. Järeldused tuleb mul endal teha. Närvid vedasid meid mõlemit alt. Ja eksami tulemust seda korda kirja ei saanud. Olen aga siiski rahul. Need kogemused, mida ma sain enne võistlust. Ja hiljem, ka platsil olles, on asendamatud. Esimene samm on tehtud. Tagasiteed ei ole. Flynt näitas, et ta oskab. Vaja on vaid kindlust ja rahu hinge. "Võrratu", ligipääsetavuse ja hammaste näitamise eest, on juba märkimist vääriv saavutus. Võõras inimene tema nina ees, oleks varasematel aegadel tähendanud kaost.

Valga teema lõpetuseks aga SUURIMAD TÄNUD GAIDALE JA PILLELE!!! Ilma teieta oleks ma olnud võõras, võõras linnas...

...järgneb

Tunnelid, l etapp.

Kõik läks nii nagu arvata oligi. Või nii nagu meil alati on läinud. Üks jooks ära jooksmisega. Teine, väga hea. Kui just mitte arvestada minu valet juhtimist ühte tunnelisse.

Taas kord olen astunud läbi mõtete. Käinud läbi kogu teekonna, jõuluime saabumisest, kuni tänasesse päeva. Kui palju kordi olen ma endalt küsinud; tegin ma ikka õige otsuse, sel külmal talvisel päeval. Olen ma ikka õige inimene, koolitamaks sellist koera. Peale tunnelite võistlust, oli jälle üks selline hetk. Miks ta ära jookseb. Mida ma valesti teen. Mida veel proovida või teisiti teha.

Jooksmisest tal puudus ei ole. Pikad jalutamise ja jooksu tiirud. Kord- paar nädalas ratta kõrval. Mäng, mäng ja veel kord mäng. Kinnistamaks seda, et elu on lill. Spetsiaalselt klikkeriga õpetatud käe kontakt- käe juurde tulemine- olemine. Kuulekusest pole mõtet rääkidagi. See on igapäeva loomulik osa.

Võistluspäeval olime kohal juba hommikul kell 8. Tunnine tiir Männiku metsas, et energja maha laadida. Hoidsin teda puuris. Ei lubanud tuttavate, huvitavate inimeste ja koertega suhtlema. Mõni ehk pahandas. Vabandused! Kõik ikka selleks, et rajale minnes ta ei mäletaks, et seal kuskil, platsi kõrval on lahedam. Aga nagu näha, polnud ka sellest kasu. Platsile minnest oli ta juba üle keenud. Ka mina, oodates ära jooksmist. Ja tegin räige vea. Ei rahustanud stardis koera maha. Nägin, et ta on pinges. Ei suuda püsida. Ja ikka ei võtnud hetke koera jaoks. Siit tuleb kivi ka korraldajate kapsaaeda. Mitte ainult nendel võistlustel. Vaid alati, rõhutatakse seda, kui KIIRE on. Üks koer vaevalt lõpetab, kui teine juba alustab. Ja- jah, eks minagi taha kiirelt koju saada. Aga varasematest kogemustest rääkides, kui sul ei lasta lõpuni rajaga tutvuda, või kästakse koer kuhugi tuua... Selle nimel, et kiiremini saaks. Rahu armastava inimesena, tahaks kõigiga hästi läbi saada. Ja teedki endale karuteene. Aga nii ei tohiks. Kui sa üldse midagi saavutada tahad. Eelkõige mõtle endale ja oma koerale. Me oleme tiim. Üks tervik.

Teises jooksus ma sama reha peale ei astunud. Leidsin teise. Arvasin, et ei jõua õigesse kohta ja kaugel ta ei tööta. Nagu hiljem rajal selgus, töötab küll ja on ka saadetav, kui asi puudutab tunneleid. Lõpp tulemuseks teises jooksus, oli kaunilt joostud rada, mille peal oli minu häbiplekk.

Ikka ja jälle esitan endale küsimusi. Vastuseid saamata. Mis on tõde. Mis eksitav virvatuli. Kõik on minu enese kõrvade vahel kinni.

Päeva aga lõpetasime nö. katsejänestena tulevasele AG treenerile, kes sooritas oma atestatsiooni eksamit. Ülesanne oli lühike aga huvitav. Ja minu ainsaks mureks, et koer ära ei jookseks. Nähes aga kui innukalt ta soojendust tegi, süttis minu silmiski tuluke. Flynt oli kontaktne ja innukas. Mõnus lõpp hallile päevale.

Lea oli äärmiselt asjalik. Jälgis hoolega ja elas kaasa igale sooritusele. Üksikasjalikult lahti seletades ja üle rääkides. Suurepärane. Sellist treenerit julgeks kõigile soovitada. Edu sulle, Lea!

In Memoriam.
Elamine toob vaeva ja valu,
sündimine toob vaeva ja valu.
Sündimata surra,
on ainuke vabadus vaevast, vabadus valust.

Oma seitsmeteistkümnenda eluaasta hakul, läks vikerkaarele vanapoiss Miki. Keerulise elusaatusega, kuid suure elujõuga koer. Läbi elanud kaks insulti, suutis ta siiski neist toibuda ja edasi elada. Lõpuks sai otsa ka temale antud aeg.
Koer, kes algselt küll ei olnud minu oma. Kuid elu kurbade ja keeruliste käikude tõttu, sattus lõpuks minu koerakarja. Elades minu juures oma elu viimased viis aastat, oskas ta omal moel hinge pugeda. Üks kohakene minu südames, jääb teda alati mäletama...
Kerget käppa sulle sealpool vikerkaart!

Vaadates vihma.

Halli ja karvast. Vaikus. Sinu ümber. Ja sinus eneses. Justkui oleks aeg peatunud. Vaatan avatud silmadega. Ootusärevus. Loodus on tiine. Taas sündimas. Ihara ahnusega endasse vett imemas. Iga mulla poorikenegi ellu ärkamas. Vaikselt ootamas. Et esimeste päikesekiirtega taas puhkeda. Et peale kuivaperioodi taas elule ärgata.

Korrastan oma mõtteid. Et neile võimalus anda. Igapäeva kiiruses kipud ise endagi unustama. Karvased päevad annavad aega järele mõtlemiseks. Ja ümber mõtlemiseks. Aitavad selgusele jõuda.

Ennast otsides, vaeva trotsides,

varbaid lüües ja valusalt kukkudes-

mida mõistame, mida aimame-

ise endast ja enese uhkusest.

Rõõmu tundes ja nuttagi tihkudes,

südant hoides avali pihkudes,

pettumust tundes ja väsides,

tähtedelt taevastelt küsides-

olen ma kes,

ja kelleks ma saan ?

Milles on mõte kõigel siin maal ?

Vastuseid kartes, vastuseid peljates-

ise ei teagi, et ise end eitame !