Kõik läks nii nagu arvata oligi. Või nii nagu meil alati on läinud. Üks jooks ära jooksmisega. Teine, väga hea. Kui just mitte arvestada minu valet juhtimist ühte tunnelisse.
Taas kord olen astunud läbi mõtete. Käinud läbi kogu teekonna, jõuluime saabumisest, kuni tänasesse päeva. Kui palju kordi olen ma endalt küsinud; tegin ma ikka õige otsuse, sel külmal talvisel päeval. Olen ma ikka õige inimene, koolitamaks sellist koera. Peale tunnelite võistlust, oli jälle üks selline hetk. Miks ta ära jookseb. Mida ma valesti teen. Mida veel proovida või teisiti teha.
Jooksmisest tal puudus ei ole. Pikad jalutamise ja jooksu tiirud. Kord- paar nädalas ratta kõrval. Mäng, mäng ja veel kord mäng. Kinnistamaks seda, et elu on lill. Spetsiaalselt klikkeriga õpetatud käe kontakt- käe juurde tulemine- olemine. Kuulekusest pole mõtet rääkidagi. See on igapäeva loomulik osa.
Võistluspäeval olime kohal juba hommikul kell 8. Tunnine tiir Männiku metsas, et energja maha laadida. Hoidsin teda puuris. Ei lubanud tuttavate, huvitavate inimeste ja koertega suhtlema. Mõni ehk pahandas. Vabandused! Kõik ikka selleks, et rajale minnes ta ei mäletaks, et seal kuskil, platsi kõrval on lahedam. Aga nagu näha, polnud ka sellest kasu. Platsile minnest oli ta juba üle keenud. Ka mina, oodates ära jooksmist. Ja tegin räige vea. Ei rahustanud stardis koera maha. Nägin, et ta on pinges. Ei suuda püsida. Ja ikka ei võtnud hetke koera jaoks. Siit tuleb kivi ka korraldajate kapsaaeda. Mitte ainult nendel võistlustel. Vaid alati, rõhutatakse seda, kui KIIRE on. Üks koer vaevalt lõpetab, kui teine juba alustab. Ja- jah, eks minagi taha kiirelt koju saada. Aga varasematest kogemustest rääkides, kui sul ei lasta lõpuni rajaga tutvuda, või kästakse koer kuhugi tuua... Selle nimel, et kiiremini saaks. Rahu armastava inimesena, tahaks kõigiga hästi läbi saada. Ja teedki endale karuteene. Aga nii ei tohiks. Kui sa üldse midagi saavutada tahad. Eelkõige mõtle endale ja oma koerale. Me oleme tiim. Üks tervik.
Teises jooksus ma sama reha peale ei astunud. Leidsin teise. Arvasin, et ei jõua õigesse kohta ja kaugel ta ei tööta. Nagu hiljem rajal selgus, töötab küll ja on ka saadetav, kui asi puudutab tunneleid. Lõpp tulemuseks teises jooksus, oli kaunilt joostud rada, mille peal oli minu häbiplekk.
Ikka ja jälle esitan endale küsimusi. Vastuseid saamata. Mis on tõde. Mis eksitav virvatuli. Kõik on minu enese kõrvade vahel kinni.
Päeva aga lõpetasime nö. katsejänestena tulevasele AG treenerile, kes sooritas oma atestatsiooni eksamit. Ülesanne oli lühike aga huvitav. Ja minu ainsaks mureks, et koer ära ei jookseks. Nähes aga kui innukalt ta soojendust tegi, süttis minu silmiski tuluke. Flynt oli kontaktne ja innukas. Mõnus lõpp hallile päevale.
Lea oli äärmiselt asjalik. Jälgis hoolega ja elas kaasa igale sooritusele. Üksikasjalikult lahti seletades ja üle rääkides. Suurepärane. Sellist treenerit julgeks kõigile soovitada. Edu sulle, Lea!
No comments:
Post a Comment