Vaadates vihma.

Halli ja karvast. Vaikus. Sinu ümber. Ja sinus eneses. Justkui oleks aeg peatunud. Vaatan avatud silmadega. Ootusärevus. Loodus on tiine. Taas sündimas. Ihara ahnusega endasse vett imemas. Iga mulla poorikenegi ellu ärkamas. Vaikselt ootamas. Et esimeste päikesekiirtega taas puhkeda. Et peale kuivaperioodi taas elule ärgata.

Korrastan oma mõtteid. Et neile võimalus anda. Igapäeva kiiruses kipud ise endagi unustama. Karvased päevad annavad aega järele mõtlemiseks. Ja ümber mõtlemiseks. Aitavad selgusele jõuda.

Ennast otsides, vaeva trotsides,

varbaid lüües ja valusalt kukkudes-

mida mõistame, mida aimame-

ise endast ja enese uhkusest.

Rõõmu tundes ja nuttagi tihkudes,

südant hoides avali pihkudes,

pettumust tundes ja väsides,

tähtedelt taevastelt küsides-

olen ma kes,

ja kelleks ma saan ?

Milles on mõte kõigel siin maal ?

Vastuseid kartes, vastuseid peljates-

ise ei teagi, et ise end eitame !