Segadused nädalalõpuga.
16 ja 17 mai olid broneeritud Gwen Bailey`le. Elu teeb aga omi sikk- sakke ja peale autoga teeninduses käimist, ei tasunud Baileyst enam unistadagi. Raske lamatiste aeg. Ohkasin. Ja võtsin uue eesmärgi. EBÜ minikarikas. Kuigi peale kolme nädalast Flyndi jala ravimist, tundus, et lähen vaid lolli mängima. Pruun poiss oli mugava eluga harjunud ja arvas et mina olen vaid tüütu, pirisev putukas. Vaatamata kõigele, olin siiski otsustanud, et päris algajate klassis enam ei osale. Hakkasime jälle usinalt kontakti looma ja trenni tegema. Kui su toimetamistel on kindel siht ja suund, siis on süda rahul ja pea selge.
Aga seda selgust ei jagunud kauaks. Sveta oli välja haudunud plaani, minna Viljandisse. Tõele au andes, eks ma isegi olin mingil hetkel salamisi mõelnud. Sveta ütles selle lihtsalt kõvasti ja selgelt välja. Ettepanek oli huvitav. Aga nõusolekut ma siiski ei andnud. Lubasin mõelda. Ah mida, keda ma petan. Otsus minna oli langetatud enne kui kojugi jõudsin. Või nagu Sveta ütleb- treeneriga ei vaielda! :)
Sõit oli mõnus. Ja kaardilugeja täitsa tasemel. Nii me õigeaegselt kohale jõudsimegi. Oleks keegigi mulle varem vihjanud, kus see plats asub. Ja millistes tingimustes. See sõit oleks kindlasti ära jäänud. Mind valdas paanika. Ei, kaos!
Suure sõiduteeni 100m. Kui sedagi. Autod mööda ja ümber sõitmas. On ta ju kaks korda autode järgi minema jooksnud. Platsi piirava lindi taga, lahtised koerad ja inimesed (ka lahtiselt). Kõik see, mis Flyndi jaoks on huvitavam kui mina. Tunded lõid lainena pea peal kokku. Hea et ma ujuda mõistan.
1. jooks
Uskumatu aga selleks ajaks olid kõik kahtlused ja kõhklused peast pühitud. Moonaga joostes pole ma kunagi nii rahulik olnud. Ehk olin leppinud paratamatusega. Et ta läheb nagunii... Ja läkski. Peale esimest tunnelit. Pea püsti, alistades endale meelepärase tunneli. Kurat! Ja tuli tagasi. Sama koha peale, kust läks. Ja jooksis puhtalt lõpuni kõik 10tunnelit. Super! Uskumatult hea on joosta kontaktse, kiire koeraga. Ja ideaalaja ületasime veidi vähemaga kui 3 sek. See tähendab, et kiirus on super, kui peale rõõmuringi tegemistki joostakse peaaegu aega. Ja mis veelgi tähtsam, ei inimesed, koerad ega autod suutnud tema meeli köita. Agility hakkab tasapisi võimust võtma.
2. jooks
Oli ikka hull küll. Algaja oli autos oodates keema läinud ja hullus voolas üle äärte. Samas... lõpp oli kena ja keskendumise hetkel tuli ka korralik keskpaik. Ja ikkagi, ta ei jooksnud ei inimeste, koerte ega autode peale. Vot see on võit. Meie isiklik. Pisuke. Edusammud on siiski olemas.
Lõpp kokkuvõtteks, olen rahul. Elu läheb edasi. Plaanid on paigas. Ja töö käib. Meie osaks on endiselt kogemuste kogumine. Õnnelikud on need, kes ei tea milline ta algselt oli.
Svetale veelkord tänud hullusega nakatamise eest! Suurepärane päev oli!
Korraldajatele jõudu ja jaksu edaspidisekski! Kõik oli lihtsalt super!
(pilt Tuulilt, Tänud!)