Maakad linnas.


Eile oli siis see päev, kui Flynt esimest korda trammiga sõitis!
Ikka olin seda edasi lükanud. Vabandusi ja õigustusi otsinud, et mitte minna. Ei julenud. Flyndi suhtumine trammidesse oli viisakalt väljendudes hullumeelne. Küll sai käidud ja harjutatud. Tulemused olid aeglased tulema. Ega ma eilegi poleks tihanud. Aga elu sunnib. Lõpuks oli kokku kraabitud pisuke hunnik mammonat, et auto teenindusse veeretada. Et aga hommikul oli AG trenn, millest kuidagi loobuda ei tahtnud, siis tähendas see seda, et ma olin pool päeva autota ja kahe koeraga.
Moona pärast ma ei muretsenudki. Ta võib ju vahest veidi tirida ja nägusid teha. Aga linna liikluses on ta suurepärane kaaslane. Sätib ennast sinu temposse ja teeb näo, et peale meie ei ole kedagi olemas. Flyndiga seevastu ei ole miski kindel. Elades koos paanika osakonnaga, võib see iga hetk kontrolli alt väljuda.
Et mitte tervet aega tänavatel veeta, otsustasin minna sugulasi kimbutama. See aga tähendanuks pikka matka, mida ette võtta ei viitsinud. Suur vahe on, kas sul on kolm koera vabas looduses rihma otsas või siis kaks linnatänavatel. Otsustasin trammi kasuks.
Nagu seadus ette näeb, suukorvid pähe ja minek. Ärevus kasvas. Aga seda peab koerte eest oskama varjata. Muidu on kaos käes. Ja siis see tramm tuligi...
See mis edasi toimus, oli uskumatu! Ma olin trammis kahe rahuliku koeraga. Paanikaosakonnast polnud märkigi. Nagu oleks ta kunagi, oma eelmises, mulle mitte teada olevas elus trammiga tihti sõitnud. Aga miks ta siis väljapool trammi seda paaniliselt pelgas ja rabelema hakkas. Iga jumala kord. Või oli Moona eeskuju nii nakkav ja rahustav. Hetkeks nägin ma Flyndi silmis närvilist tulukest. Aga paari peatusevahega rahunes temagi. Vähemalt väliselt. Viskas ennast pikali, pani käpad Moona käppade peale ja sulges silmad. Nii nad seal tukkusid. Terve sõidu. Kaks rahulikku koera. Süda hõiskas sees. Aga ka seda ei võinud lasta välja paista. Kergeimgi tuuleõhk võib viitsütikuga pommi plahvatama panna.
Tagasitee oli juba kõigi jaoks tuttav ja rahulik. Mul on ju nii tublid koerad. :)
Ainult kahju, et ei saanud pildile koerte rõõmu, kui nad jälle autosse said. Auto tähendab ju alti midagi head- trenn, kodu, jalutuskäik... Vintsutused selleks päevaks olid lõppenud.