Hommikune magajaNii need lapsed ära hellitatakse.

MTÜ "Kraeklubi".

Tänase päeva pommuudis koeranduses on see, et loomisel on uus koerteühendus- "Kraeklubi". Vastu võetakse kõik soovijad. Ja ainsaks tingimuseks on krae olemasolu. Igakuine liikmemaks tasuda vet. kliinikule. Selle võib valida iga omanik vastavalt äranägemisele. Krae puudumisel arvatakse koer automaatselt klubist välja.

Esimesed liikmed uhkeldavad juba oma kraedega.

Aga kui tõsisemalt rääkida, siis Eksi lugu teab iga üks, kes Sveta blogi lugenud. Siinkohal kordama ei hakka.
Flyndiga aga juhtus selline lugu, et jooksis klaasidesse. Meil just kasvumaja remont käsil. Nii et osa materjalist aia ääres järge ootamas. Tagant järgi peab vaid tõdema, kui koerad majas, siis pole ükski ettevaatus abinõu liiast. Eks jälle oleme tera targemad.
Lõppkokkuvõttes õnelik õnnetus. Pääsesime kahe õmblusega. Ja suur veen jalal jäi puutumata.
SUURIMAD TÄNUD! Ingale ja kogu Tatari kliiniku personalile!!!

The dog is not an automaton but a creature of endless variation: there is no standard and training is not confined to training sessions- it happenes every minute of every day.

If you are going to be agood trainer of dogs you will need to look at your attitude toward them as carefully as you look at the dogs themselves.

I believe that the biggest problem we have when trying to train dogs is that we see things too much from the human point of view.

If you do not give them enough exercise, both mental and physical, they will provide their own stimulation by perhaps working out how many minutes it will take to eat your sofa.

Think much, talk little. Try to see the scene or the situation as adog does.

My dog understands part of my world yet j understand almost nothing about his.

Theory is all well and good but it is practice that makes it valid and gives it life and colour.

...

A- koera AG.
18.04.
Moona selle aasta esimene võistlus. Nagu ikka. Moona on Moona. Mõnusalt kontaktne ja kuulekas. Kulgemas oma valitud tempos. Kahjuks jah, ei suuda me näidata võistlustel sellist kiirust ja motivatsiooni nagu trennides. Siit läheb kivi omaniku kapsaaeda.
Samas püüan leida õigustusi ise endale. Kas ta ikka on selleks valmis? Trennides teeme 2-3-4 takistust korraga. Koera hasart on laes. Peale paari kordust, hakkab ta silmnähtavalt väsima. Kui ma nüüd mõtlen tema kaalule, vanusele ja eelkõige tervislikule seisule, siis on see kiirus ikka reaalne...?
Sedakorda siis meie tulemuseks diskvall. Seda mitte koera süül. Vaid omanik oli nii koba, et jooksis tõkke pikali. Sellega on kõik öeldud...

Väikesel sotsialiseerumise tuuril sisetingimustes käis ka Flynt. Korra oli küll naabrile vaja oma argust hääleliselt kinnitada. Kes Flynti tunneb, see teab, et agressiivsust pole temas karva võrdki. Argust seevastu terve koer. Nii ongi esmalt vaja teisi hoiatada. Kui vastane ei tagane ja võtab hoopiski sisse mängulisema poosi, siis ollakse hetkega suurimad sõbrad. Aga vaikselt hakkab tulema. Tegime kontakti harjutusi ja veidi istu- lama. Ja ime- ime, Flynt mängis esimest korda sellises häiritud olukorras! See on suur samm edasi.

Spetsiaalselt Annikale.

IPSON kutsikate ja noorkoerte KK.

Sõrmitsen minevikku nagu palvehelmeid... On mul põhjust nuriseda. Või õigust rahuloluks. Mitte ükski kohtunik ei kuula sind üle nii üksikasjalikult, nii juurdlevalt, kui teeb seda sinu enese südametunnistus.

See ei olnud ju see, milleks ta võimeline on. Oleme me ikka piisavalt harjutanud. Kas see mida me teeme on õige. Või on tõde kuskil väljapool meid. Kõhklused ja kahtlused. Igale plussile leian võrduseks miinuse. Iseeneses.

Ja siis mõtlen aasta tagusele Kurnale... Justkui olnuks see eile... Käed olid paistes, nii et lusikaski pihus püsida ei tahtnud. Kogu keha valutas äkilistest rihmatõmmetest. Sisikond oli pahempidi. See oli hullunud metslooma taltsutamine.

Nüüd aasta hiljem, teeb see metsloom 95 punkti ja väga hea.

Mul ON põhjust rahuloluks. Ikka veel peljates inimesi, pisut hirmunud pilk silmis, otse autost platsile tuues, suudab ta teha hea soorituse. See ON areng.

Ja isegi, kui ta lõplikult ei suuda vaabaneda oma minevikust, ei tähenda see seda, et me jääks loorberitele puhkama. Edasi. Ikka edasi.

Ole just selline nagu sa oled!

TUBLI matk.

Tänud kõigile kohal olemast. Nagu ikka, oli mõnus matk looduses. Kevad on tõesti juba ammu saabunud. Ja oi kuidas vedas ilmaga.

Liblikatega oli natuke probleeme. Lendasid suisa kontrollimatult ringi. Mitte ei õnnestunud pildile saada. Lõpuks pikkade ponnistste peale, tabasin ühe hädise hetke.

Ja õisi, õisi on igal pool...Ülejäänud pildid murdjalooma albumis.

Parukatest...

Mul ei ole midagi parukate vastu...

... oluline on, kes otseselt ühe või teise paruka külge on kinnitatud.

Kmmitused hüppeseminaril.
Vappu Alatalo, 4.-5.aprill

Eeldatavasti peaks Sveta vaatama suunas kus on Winni. Kes sel juhul siis rajal jookseb!? Eks kummitustega ongi nii, et tihtipeale me palja silmaga neid ei märkagi. Alles fotodel näeme, et keegi kolmas toimetab piltidel omi asju. ;) Sama lugu on draakoniga: me ei tea draakoni tähendust. Ent midagi on tema kujus, mis on kooskõlas inimeste kujutlusega. Ja nõnda tekkib draakon teatud laiuskraadidel ja teatud ajastuil. Ta on, kui nii võib öelda, vajalik koletis.

Üle hulga aja oli äärmiselt meeldiv kohata suurepärast koolitajat, kes teadis mida ta räägib, uskus sellesse ja aja nappusel jättis veel, oi kui palju rääkimata. Ja kes oskas" lugeda " võõraid koeri. Justkui oleks nad raamatuna laiali laotatud hingedega ta ees lahti. Super!!! Loodetavasti saab minule tulevikus osaks õnn, veel kord tema koolitustel osaleda.

Iseenesest ju ei olnudki koolitusel midagi hämmastavalt uut minu jaoks. Seda tänu Svetale, kes oli mulle aegsalt saatnud vastavad materjalid. Tänud!!! See andis juba eelnevalt võimaluse ennast asjadega kurssi viia. Kõik oli täpselt nii, nagu ma aru olin saanud. Ja nii oleme me ka trennides toimetanud. Jes! Täitsa arvestataval tasemel liigume edasi.

Aga kõigele kaunile lisaks, pean siiski endale ka tuhka pähe raputama. Häbi, häbi, häbi! Unustasin ära sisemised lihased. Või õigemini olen neile liiga vähe rõhku pannud. Ise veel endine sportlane. Häbi!

Olen püüdnud Flynti treenida võimalikult mitmekülgselt. Otsinud talle erinevaid tegevusi ja liikumisi. Ja nüüd selline apsakas. Sellest üksi on vähe, kui kaunid lihased naha all mänglevad. Need on treeningutega kerged tulema. Aga ka see mis välja ei paista vajab voolimist. Ja seda tavatreeningutega ei tule. Just sama nagu inimestel. Palja kangiga veheldes midagi ei saavuta. Et arendada sisemisi lihaseid, on vaja erilisi harjutusi. Mitte jõu harjutusi. Vaid hoopiski selliseid painutavaid- sirutavaid harjutusi.

Eks me ole ju neid ka teinud. Aga seda on vähe. Nüüd tean millele rohkem rõhku panna.

"Koerad ei oska teadlikult muuta oma liikumist, isegi kui neil on hirm või valu. Meie peame andma koerale võimaluse, teha harjunud liigutusi teisiti, et ta kogeks sama asja juures positiivset".