IPSON kutsikate ja noorkoerte KK.

Sõrmitsen minevikku nagu palvehelmeid... On mul põhjust nuriseda. Või õigust rahuloluks. Mitte ükski kohtunik ei kuula sind üle nii üksikasjalikult, nii juurdlevalt, kui teeb seda sinu enese südametunnistus.

See ei olnud ju see, milleks ta võimeline on. Oleme me ikka piisavalt harjutanud. Kas see mida me teeme on õige. Või on tõde kuskil väljapool meid. Kõhklused ja kahtlused. Igale plussile leian võrduseks miinuse. Iseeneses.

Ja siis mõtlen aasta tagusele Kurnale... Justkui olnuks see eile... Käed olid paistes, nii et lusikaski pihus püsida ei tahtnud. Kogu keha valutas äkilistest rihmatõmmetest. Sisikond oli pahempidi. See oli hullunud metslooma taltsutamine.

Nüüd aasta hiljem, teeb see metsloom 95 punkti ja väga hea.

Mul ON põhjust rahuloluks. Ikka veel peljates inimesi, pisut hirmunud pilk silmis, otse autost platsile tuues, suudab ta teha hea soorituse. See ON areng.

Ja isegi, kui ta lõplikult ei suuda vaabaneda oma minevikust, ei tähenda see seda, et me jääks loorberitele puhkama. Edasi. Ikka edasi.

Ole just selline nagu sa oled!